Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 18. september 2014

"Maps to the Stars" (2014)

Ehkki David Cronenberg on aktiivselt filme teinud juba aastakümneid ning omaette ikooniks saanud, pole mees Hollywoodis töötamise vastu huvi üles näidanud, eelistades veendunult püsida Kanadas, enda kodumaal. Värskeima filmiga "Maps to the Stars" tegi Cronenberg kannapöörde, sest võtted leidsid osaliselt aset Los Angeleses — päikeselises linnas, kus leiab aset selle peene, kuid groteskse draama tegevuski. Hollywoodi elu tumedat poolt vaatleva "Maps to the Stars'i" näol on kindlasti tegemist ühe kõige ajuvabama linateosega, mille staažikas režissöör üldse teinud on. Tegelased on ebaloomulikult väärastunud, filmi õhustik tegevuspaiga eksootilisest olemusest hoolimata kõle ning toon morbiidne. Nii tekib kohe tundmus, et sündida võib mida iganes, sest kõik tundub reaalsusest ehmatavalt kauge.

Isegi kui "Maps to the Stars'i" südames olevate Hollywoodi jõukurite (valdavalt psüühilised) probleemid on usutavad, mõjub viis, kuidas nad neisse probleemidesse suhtuvad, neist räägivad ja neid lahendada või lihtsalt ignoreerida püüavad, kaunis häirivalt. Kuna Cronenberg kipub seekordki teadlikult utreerima (nagu "Cosmopolise" puhul), ei taha film satiirina kõige paremini töötada, nii et asjakohasem on vaadelda seda teravmeelse psühhodraamana. "Maps to the Stars'i" puhul on Cronenberg töötanud sedapuhku päris atraktiivse tähtede kollektiiviga. Osatäitjate seast on enim tähelepanu saanud Julianne Moore, kes endale tüüpilise bravuuriga mängib unustushõlma vajunud näitlejannat, keda piinavad minevikus kogetud traumast tingitud stress ja vaimsed häired. Naine loodab hädadele leevendust saada radikaalseid meetodeid rakendavat psühhoterapeuti Stafford Weissi külastades, keda kehastav John Cusack väärib minu meelest enim esiletõstmist. Näitleja tõestab jälle, et sobib nagu valatult kehastama vastikuid tüüpe ("The Frozen Ground'is" võib teda muide sarimõrvarina näha).
Et filmi teinud mõneti skandaalne David Cronenberg, pole muidugi mõtet eeldada, et selles midagi ebanormaalset ei esine. Psühholoogilise draamana on "Maps to the Stars" iseenesest stiilipuhas, koloriitne ja mõistagi perversne, paljastades impulsiivsuse ja lõbususega (film on naljakam kui oodata oskaks), kui palju koledat on moodsates majades elavate Hollywoodi indiviidide uhke fassaadi taga, isegi püüdmata neid seejuures inimlikustada. Kuid mis parata, film ei tekitanud hoolimata ebatavalisusest ja paeluvast ideestikust ainsatki emotsiooni, mõjudes jäigalt ja tagasihoidlikult. Isevärki kiiksuga draama, kuid mitte piisavalt sürr, šokeeriv ega humoorikas, ehkki kõik need omadused on vähesel määral olemas. Kogemus on näidanud, et Cronenbergi filme, mis esimesel vaatamisel tohutult muljet ei avalda, tuleb lihtsalt vähemalt korra uuesti vaadata, et neid hindama õppida, nii et lummusliku, kuid kohmaka "Maps to the Stars'iga" kohtun tulevikus veel. Hindan Cronenbergi loomingut sügavalt, aga viimastel aastatel on tekkinud tunne, nagu ta teaks, kuhu suunda liikuda, kuid ei saa sirgelt minna, sest pea käib koledasti ringi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar