Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 8. september 2014

Roger Zelazny - "Damnation Alley"

"Damnation Alley" on napilt romaani mõõdu välja andev ulmeseiklus, kus kurjategijast baikerile Hell Tannerile (jah, ta nimi on Hell Tanner) usaldatakse ülesanne toimetada mööda Damnation Alley'ks kutsutavat ohtlikku maanteed Californiast Bostonisse seerum, mida sealsed katkuhaiged hädasti vajavad. Missiooni õnnestumise korral ei peaks ta vastutust kandma ühegi senise kuriteo eest, samas kui ebaõnnestumine tähendaks kindlat surma. Kes näiteks "Mad Max'i" filme või "Fallout'i" mänge armastab (mis antud teosest selgelt inspiratsiooni ammutanud), peaks nautima ka antud raamatut. Öökapile teine vedelema ei jää, sest läbi lugemiseks ei tohiks kuluda enam kui õhtu või kaks. Eks süžee ole oma lihtsakoelisuses samastatav ennekõike lugematute b-filmidega, nii et ajunatukest teos samuti ei kurna, kuigi see kätkeb omi sügavaid kohti. Roger Zelazny on "Damnation Alley" paberile pannud tempot ja ökonoomsust silmas pidades (algselt oli see üldsegi midagi lühijutu sarnast), nii et tegemist on rohkem standardse ajaviitekirjanduse kui hard sci-fi'ga, aga paar tunnikest head meelelahutust see tõepoolest garanteerib. Lugemise ajal kangastus mulle kohe aastate eest nähtud film, mis seitsmekümnendatel raamatu põhjal vändati, ja ehkki tolle sündmustikust suurt midagi meeles polnud, aitasid ähmased mälestused selles kujutatud düünidest ning olevustest anda mingisugusegi ettekujutuse õudsest keskkonnast, mida Hell trotsima peab. Raamat ei ole ses osas teab mis spetsiifiline ega koloriitne, kuid siin-seal leidub üksikuid ilmekaid detaile — näiteks meeldis mulle, kuidas pärast suurt tormi on maapind kaetud surnud kaladega (iseasi kui loogiline see on).
Kaader filmist "Damnation Alley" (1977)
Lugu võib paremal juhul panna mõtisklema selle üle, kas lahkeid samariitlasi üldse osataks nii põrgulikus maailmas väärtustada — vahest ei mõistakski inimesed enam põhimõtteliselt tänu tunda, sest lootus on niikuinii minetatud? Ühel hetkel näeb Tanner õudusunenägu, kus keegi ei aplodeeri või patsuta talle õlalegi, kui mees lõpuks pärale jõuab, väärtuslik ravim kaasas. Ehkki Tanner asub missioonile täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil, on mõte haigete päästmisest talle kallis, olgugi et ta ei kipu seda tunnistama. Võiks öelda, et raamat pilkab heroismi, mis on vaheldustpakkuv, sest paljudes postapokalüptilistes filmides (nt "The Postman" või "The Road Warrior") saab konfliktsest peategelasest kaitseingel ja nii kipuvad need pahatihti armetult pateetiliseks minema. Ega Tanner polegi kellegi kangelane, vaid nõgine matšo, kes tahab puhtalt lehelt alustada, kuid mõte kangelaseks olemisest nähtavasti erutab teda alateadlikult. Ulmehuviliste seltskonnas kuuleb elu jooksul kuus Hugot ja kolm Nebulat võitnud (mis on ulmekirjanduse mõistes väga prestiižssed autasud) Roger Zelazny kohta ainult positiivset, aga "Damnation Alley't" tema põhjapanevate tööde hulka nähtavasti ei loeta. Ja Baasis pole vist ühtegi teist teost nii palju arvustatud... nagu näha, on osade kommentaarid päris salvavad, samas kui teised kiidavat raamatut taevani. Eks ma ise jää kuskile vahepeale, aga lugesin pigem sportlikust huvist kui tõsisest kirest ulme vastu. Selles osas võivad ilmselt kõik nõustuda, et Hell on üks pagana äge kuju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar