Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 3. september 2014

"The Immigrant" (2013)

Ehkki ma püüan tavaliselt hoiduda igasugustest eelarvamustest ja raamatu kaane järgi hindamisest, vandusin ma juba ammu enne "The Immigrant'i" nägemist, et kui see peaks osutuma millekski enamaks kui magedaks melodraamaks, kugistan ma oma toasussid alla. Ma nagunii ei mäletanud, et mulle ükski James Gray film kuidagi korda oleks läinud, nii et juba see oli omaette ohumärgiks. Filmi algusstseen muutis mu igatahes valvsaks — Marion Cotillard ebaveenva ida-euroopa aktsendiga inglise keelt purssimas, nutune ilme jumetul näol ja kopitanud tekk õlgadel? Mnjah... Susse ma taldrikule ei pannud, kui lõputiitrid saabusid, ent üht-teist asjalikku filmist siiski leida võib, alustades omapärastest keerdkäikudest ja lõpetades Joaquin Phoenixi kiiduväärt osatäitmisega.

Filmi tegevus leiab aset varastel kahekümnendatel. Oscari-võitja Cotillard kehastab kleenukest poolatari Ewat, kes on äsja saabunud koos õe Magdaga New Yorki, kus loodavad kahekesi koos uut elu alustada. Paraku ei suuda viimane varjata, et kannatab tuberkuloosi all ning õed lahutatakse selle tulemusena tähelepanelike immigratsiooniametnike poolt, kes otsustavad Madga kuudeks arstide hoole alla jätta ja Ewa tagasi kodumaale saata. Viimasel hetkel kohtub juba lootuse kaotanud Ewa mehega nimega Bruno, kellel on häid tutvusi ja raha. Näiliselt heasüdamlik mees võtab Ewa enda hoole alla ning viib ta suurlinna enda koju, kus annab naisele pehme aseme ja tööd õmblejana. Ehkki Ewat ei vaimusta mõte õest eemal olemisest, tundub talle Bruno ja tema kodu puhul kõik ideaalne, kuid peagi ilmneb, et mehe näol on tegemist tasakaalutu sutenööriga, kes tahab ka Ewast teeneka libu koolitada. Paraku pole Ewal erilisi võimalusi, sest mitte ainult pole linn ja selle elanikud talle täiesti võõrad — ta peab mõtlema haige õe peale, keda Bruno teoreetiliselt samamoodi abistada saaks.
Lugu ma otseselt tavaliseks ei pea, aga ometi võib seda öelda enam-vähem kõige muu kohta "The Immigrant'i" puhul (mis Gray filmidele tüüpiline), isegi kui "The Immigrant" on palju mitmetahulisem kui tragöödia õnnetust prostituudist. Alustagem kas või sellest, et kuigi Cotillard on heaendeliselt graatsiline ja õrn, mis teeb ta Ewa rolli sobivaks — tegemist selgelt osaga, mida suvaline Hollywoodi beib mängida ei tohiks ega saakski — ei oma Ewa ainsatki esiletükkivat või omapärast iseloomujoont, olles seega tegelasena šablooniline. Ta on algusest peale selline, nagu sisututvustust lugedeski vaimusilmas näed, ja filmi vältel ei muutu see habras neiu hetkekski põnevaks, olgu siis pealetükkivaid mehi tõrjudes, peegli ees palvetades või õe pärast nukrutsedes. Naise sisekonflikt on vähemalt alguses igav. Ta on keerulisse olukorda saatunud inimene, kes ei suuda otsustada, mis ulatuses ta peaks lubama ennast ära kasutada ja kas tema õe šansid ta ohverdustest reaalselt paranevadki, sest Bruno ei tundu usaldusväärne. Ühest hetkest hakkab intriige punuma chaplinlik mustkunstnik Emil, kes Ewast huvitatud ning teda kaitsta soovib. Seda märgates vallanduvad Bruno's õud ja armukadedus, sest nähtavasti on temagi Ewa'sse armunud. Bruno, Emili ja Ewa vahel tekkiv armukolmnurk toob filmi hädavajalikku dünaamikat ja lugu on seeläbi piisavalt huvitav kuni üllatavalt puudutava lõpplahenduseni, kus selgub, et lugu pole niivõrd Ewa kannatusist, kuivõrd Bruno — filmi ainsa huvitava tegelase — puhastumisest.
Heasüdamlikku mustkunstnikku mängiv Jeremy Renner pole paraku vaid pentsik, vaid omaette naljanumbergi, ent Joaquin Phoenix, kes üles astunud pea igas Gray filmis seni, on Bruno rollis imetlusväärne. Oleks ilmselt parem, kui "The Immigrant" ei kipuks mehe esialgsete kurjade kavatsuste paljastamisel meeletult kiirustama, aga kuna film ei taha sissejuhatusele aega raisata, ei ole sel võimalik Bruno tegelikke motiive kaua saladuses hoida. Kui film looks kõigepealt kindla ettekujutuse, et Bruno on vaid autoriteetne ja siiras mees, kes tundis Ewat märgates, et on temast sisse võetud ja otsustas ta enda hõlma alla võtta, oleks sellevõrra ehmatavam järsku mõista, et tegemist meeltesegaduses kupeldajaga. See tähendaks jälle, et loo tuumani jõudmine võtaks igaviku. Vean kihla, et paberil oli Brunogi ümmargune null ja Phoenix ise lõi kõik need veidrad omadused, mis selle traagilise tegelase algusest peale nii köitvaks teevad. Lõpetuseks märgin, et kuigi kõik "The Immigrant'i" puhul tundub mõnusalt orgaaniline (see annab igatahes kena ajastupildi, isegi kui minu meelest polnud inimesed tollal nii puhta välimusega), on film selles osas, kuidas Ewa õudset ametit kujutab, veidi liiga alalhoidlik. Cotillard'ile polnuks kindlasti probleem enda keha näidata, aga Gray on selgelt otsustanud räpasusi igal hinnal vältida. Olgu siis nii.

Stseenides, kus Ewa esineb või vallatleb,
meenutab Cotillard veidi Isabella Rossellinit "Blue Velvet'is"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar