Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 19. september 2014

"The Last Showing" (2014)

Ei saa öelda, et oleks palju filme, mille tegevus tervenisti kinos toimub, nii et selles osas võib Briti thrillerit "The Last Showing" mõneti originaalseks pidada. Kuna selles leidub tobedalt palju viiteid Wes Craven'i filmidele, võib järeldada, et põneviku kirjutanud-lavastanud Phil Hawkinsi jaoks oli võimalikuks eeskujuks just "Scream 2" avastseen, kus iroonilisel kombel mõrvatakse noorpaar avalikult kinosaalis keset verise hiti Stab 2 seanssi. "The Last Showing'us" läheb paarike ühel hilisõhtul vaatama Wes Craveni "The Hills Have Eyes 2" (tüdruku soovil!!), mille kesköisel seansil pole kedagi peale nende. Kinoskäigust saab aga õudusunenägu, sest kibestunud projektsionist Stuart (kelle põhiülesandeks on nüüd külastajaile popkorni müüa, sest kino on läinud täisdigitaalseks ja tema kogemustel pole enam väärtust) on võtnud pähe ise õudusfilm teha ning just neid peaosatäitjatena kasutada.

Märgilise "Scream'i" seeria mõjutustest annab märku veel asjaolu, et "The Last Showing" on — või vähemalt püüab olla — intelligentne, eneseirooniline õudusfilm, mis pilkab otsekoheselt žanri stampe ning kommenteerib selle olemust nüüdisajal. Ühel hetkel väljendab Stuart enda vastumeelt niinimetatud torture porn'i suhtes, nentides, et räiguste juures pole midagi õudset. Justkui mõistmata oma tegude ebaratsionaalsust, keeldub ta sellistest vaadetest lähtudes käitumast nagu maniakid, keda on harjunud filmilinal nägema, üritades pigem ohvreid vägivalda kasutamata manipuleerida; panna neid enda reeglite järgi mängima. Kuigi "The Last Showing" on läbi ja lõhki Briti film, kehastab Stuartit ameeriklane Robert Englund, kes suudab päris mõistliku briti aktsendiga kõnelda. Viimast tunneb üldsus loomulikult ikoon Freddy Kruegerina, kes — üllatus küll — on just Wes Craveni fantaasia vili.
Stuart'i tegelane meenutab muide varalahkunud Robin Williamsi mängitud Sy Parrishit psühholoogilisest draamast "One Hour Photo", sest kumbki on uhke oma ala spetsialist, kes peab tehnoloogia paratamatu arenemise pärast kannatama. Sy tööks on nimelt fotode ilmutamine. Kuna moodi on hakanud minema digikaamerad ("One Hour Photo" valmis veidi pärast sajandivahetust), ei ole pühendunud Sy'l enam pooltki nii palju tööd kui vanasti. Sama probleem on Stuartil, kes enam filmilintidega õigupoolest kokku ei puutugi ning kinos seetõttu teisi kohustusi täidab. Ja nagu Sy, on Stuart eraklik, kannatab luulude käes ega saa lugupidamist ükskõikselt ülemuselt, kes talle pidevalt kuklasse hingab. (Muuseas, vaatasin "One Hour Photo't" vahetult pärast Williamsi surma uuesti ja leidsin selle olevat päris karastav meeldetuletus, kuivõrd algelisem oli tehnika 15 aasta eest.) Enda kohta ütleb Stuart tabavalt a relic of a bygone era. Tõsiasi, et "The Last Showing" on thriller ebalevast õudusfilme hindavast vanamehest, kes seadnud eesmärgiks luua lõpuks selline, mis oleks võimalikult originaalne ning prii labasustest, annab filmile palju võimalusi end nutikast küljest näidata, ent kui selle teravmeelsus ja osav puänt välja jätta, on film rutiinne ning üheülbaline.
Kuigi Stuartil on unikaalne visioon, taandub tema sadistlik projekt kui iseenesest nendele samadele klišeedele, mida mees põlgab, aga usutavasti on see osa filmi eneseirooniast. Umbes samamoodi, nagu "Scream'is" ütleb Sidney telefoni teel ninakalt tapjale, et õudusfilmides jookseb rinnakas mimm ohu korral alati teisele korrusele, ehkki peaks loogiliselt välisukse kaudu põgenema, ja teeb täpselt sellesama vea hetk hiljem ka ise, kui teda ootamatult rünnatakse... aga "Scream'is" mõjuvad sellised vaimukused kordades andekamalt. Verd kui sellist on filmis minimaalses koguses, mis tundub isegi sobilik, erksaid värve see-eest esineb arutult palju.

Värviküllased kompositsioonid annavad märku võimalikust soovist jäljendada Dario Argentot, kelle filmides pole ebatavaline, et mõni mahajäetud hoone näeb seest välja nagu Club Hollywood, kuid antud juhul tundub selline lähenemine tahumatu; mõttetult edev katse filmile vägisi jumet anda. Madalaeelarvelise filmi kohta on see visuaalselt muidugi esinduslik ja maitsekas, ühtaegu retrohõnguline ning moodne. "The Last Showing'u" tugevusteks subtiilne huumor, mõnevõrra andekas ülesehitus ning lõbus osatäitmine õudusžanri fännide silmis legendaarse Robert Englundi poolt, aga kauaks meelde see ei jää. Iseenesest peen katse originaalitseda, aga lõpuks tekib lihtsalt tahtmine mainitud "Scream'i" uuesti vaadata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar