Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 17. september 2014

"The Maze Runner" (2014)

Noorsoole mõeldud ulmeromaanide ekraniseerimine on praegu nii moes! Nime "The Maze Runner" kandva raamatuseeria (mille autoriks keegi James Dashner) esimese jao filmiversioon pole kaugeltki pretsedenditu — kindlasti mõjub see tuttavlikult igaühele, kellele pole võõras "The Hunger Games" või näiteks "Divergent". Tõsiasi, et "The Maze Runner" on toodetud põhimõttega pakkuda publikule tuimalt seda, mis praegu popp on, ei tähenda jälle, et film ei mõista üldse midagi uut ja huvitavat pakkuda — kui aus olla, siis minu jaoks oli see vaat et kaasakiskuvamgi kui lõviosa kõnealusesse kategooriasse kuuluvatest kassahittidest. Isegi kui käesolevalgi ulmeseiklusel on omi puudusi, ei muutu see kahe tunni jooksul kordagi tapvalt igavaks ning on pealekauba eeskujulikult lavastatud... Teisisõnu rahuldav linateos, millel ühtlasi, arvaks ma, lootust saada tohutuks hitiks. 20th Century Fox muidugi sellele panustabki, sest film jätab teadlikult nii palju lahtiseks, et vähemalt ühe järje väntamine on enesestmõistetav.

"The Maze Runner" töötab muidugi piisavalt kenasti ka iseseisva loona, meenutades lisaks mainitud filmidele William Golding'i armastatud klassikut "Kärbeste jumal", sest "The Maze Runner'i" keskmes on samamoodi seltskond teismelisi poisse, kes loonud looduslikus keskkonnas oma väikese ühiskonna ning peavad seal iseseisvalt toime tulema. "The Maze Runner'i" noored peategelased, kes kõik kannatavad amneesia käes, püüavad enda elatamise kõrvalt kollektiivselt välja uurida, millist eesmärki teenib The Glade'iks nimetatavat paika ümbritsev grandioosne labürint (kus pesitsevad muuhulgas ka hiiglaslikud ämblikulaadsed elukad) ja miks nad üldse niisugusse kohta sattunud (saadetud?) on. "The Maze Runner'i" peamiseks kangelaseks on kogukonna värskeim liige Thomas (The Glade'i lisandub nimelt iga kuu üks uus kutt), kes näitab üles initsiatiivi niisugustele küsimustele vastus leida, kartmata riskida eluga. Nõnda võetakse ta labürindi kaardistamisega tegelevate Jooksjate hulka. Film jääb lootma, et labürint tunduks küllalt salapärane, et ka vaataja teada sooviks, mida see endast tegelikult kujutab. Kuigi segadust on küllaga, annab "The Maze Runner" ka järjepidevalt informatsiooni selle kohta, millised on reeglid ja elukombed The Glade'is, kus poisse oht (veel) ei ähvarda ning mida labürindist juba teatakse, mistõttu on ekspositsiooni "The Maze Runner'is" õudselt palju. Vähem seletamist ja rohkem tegutsemist, palun!
Filmi režissööriks on varasemalt vaid paar lühikat teinud Wes Ball, kes omab aastatepikkust kogemust just eriefektide vallas. Iroonilisel kombel ei ole "The Maze Runner" neist just pungil, kuid selge on, et Ball tunnetab kenasti, mida tarvis läheb, et film mõjuks põnevalt ka visuaalsest küljest, unustamata seejuures ka näiteks heliefektide otstarvet. Kui Thomas esimest korda Grieveriteks ehk Painajateks kutsutavate monstrumite ähvardavaid häälitsusi kuuleb, on see kaunis judinaidtekitav. Üsna ruttu saab muide selgeks, et film on eriliselt trööstitu —those Grievers mean business! "The Hunger Games'i" maailmaski esineb teadupärast vägivalda, kuid neis filmides ei ole see pooltki nii otsekohene ja karm kui "The Maze Runner'is", kus verejanulised Painajad oma ohvrid üsna agressiivselt hukkavad. Tõsiasi, et need loomad, väledad ja armutud, noorukite elud tõesti ohtu seavad, aitab lugu dramaatilisemaks teha, mis on teretulnud, sest tegelastevahelised suhted siinkohal appi ei tule. Iga viimne kui karakter — isegi Thomas, kellel potentsiaali The Glade'i abitud elanikud ohutult läbi labürindi juhatada  — jääb masendavalt ühekülgseks.
Miski ütleb mulle, et põhjus on tagasipöördumatus mälukaotuses, mille käes nad kannatavad — kuna ükski The Glade'is elav noorsand ei oma ainsatki mälestust varasemast elust, ei ole kellelgi neist erilisi individuaalseid tunnuseid. Nad elavad kõik ühesugust elu, lähtuvad ühesugustest reeglitest ja põhimõtetest ning tegutsevad ühesugustel motiividel. Vahepeal üritatakse abitult pinget luua konfliktiga, mis kujuneb välja Thomase ja kangekaelse Gally vahel (viimane on põhimõtteliselt "The Maze Runner'i" vaste "Kärbeste jumala" Jackile), aga seegi on pealiskaudne. Ühel hetkel ilmub poiste seltskonda — üllatus küll — ka naistegelane, kes Thomast millegipärast tunneb. Ka tolle vajalikkus on kaheldav, isegi kui tema näol on nii vaataja kui filmi tegelaste jaoks tegemist järjekordse põneva mõistatusega.

Olen muide tänulik, et filmist puudub romantika — kui see tibi järsku välja ilmus, tõmbasin paanikast peaaegu kohvi kurku, sest mind ei vaimustanud mõte Thomasest temaga terve ülejäänud filmi kudrutamas-miilustamas, aga seda õnneks ei juhtunud. Arvata võib, et sellel tibil saab edaspidi fundamentaalne roll olema ja küll siis Thomas jõuab ta labürindis joosta. ;) Peab märkima, et Kaya Scodelario on küll kena ja puha, aga näitlejana nii kehvake, et ma ei julgeks teda tampoonireklaamigi palgata. See-eest teised osatäitjad, eriti hästi kaake mängiv Will Poulter, on täitsa asjalikud. Olles nii kõvasti puudusi välja toonud, tunnen tagantjärele isegi üllatust, et "The Maze Runner'it" nii palju nautisin, kuid nii loo ja teostuse poolest on see mu arust tõesti igati adekvaatne. Raamatut "Labürindijooksja" lugenud Diana leiab jälle, et ekraniseeringuna on film väga pealiskaudne ja mannetu.

Poliitilise korrektsuse huvides on hoolitsetud selle eest, et filmis oleks vähemalt üks mustanahaline sell, üks asiaat, üks indialane jne. Kõik vähemused ilusti esindatud!

1 kommentaar:

  1. Ma hakkasin mõtlema, et kuidas nende hormoonidega on.. eriti kui see tütarlaps platsi ilmus.

    VastaKustuta