Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 9. september 2014

"The Possession of Michael King" (2014)

Mul oli keskeltläbi tuhat mõjuvat põhjust käesolevat teost mitte vaadata, sest ma tõsimeeli ei mäleta, millal tuli viimati välja õudusfilm, mille puhul kõik niivõrd šablooniline tundus. Ometi toonitasid paljud kohatud arvustused, et filmil on rohkem pakkuda kui esmapilgul tunduda võib, nii et lasin uudishimul endast võitu saada ja vaatasin järjekordset õudusfilmi, mis ei ole ainult found-footage stiilis (mida siin blogiski korduvalt sarjanud olen), vaid räägib ka seestumisest. Teema läks juba aastaid tagasi surmigavaks.

Ainuüksi poster ja pealkiri "The Possession of Michael King" peaks tekitama eelarvamusi igaühes, kes žanri stampidega vähegi tuttav on (olen siiralt hämmastunud, et need välja mõelnud inimene seda ette näha ei osanud... või siis teda lihtsalt ei kottinud). Kui mulle lubataks viis senti iga korra eest, kui satun õudusfilmi otsa, mille postril püüab mõni eriti naeruväärne soerd kellegi sisemusest välja tungida, puhkaksin praeguseks Costa Rical ja lürbiksin eriti uhkes villas espressosid... Käesolev film, üllatus küll, on aga tõesti kompetentsemalt lavastatud ja intelligentsemalt kirjutatud kui ette näha oskaks. Selles leidub üksikuid päris efektiivseid momentegi, isegi kui autoril David Jungil on sobimatu kalduvus püüda vaatajat hirmutada kõige pingelistematel hetkedel helitugevust võimalikult suureks keerates. Olen tagantjärele hämmeldunud, et kõlaritest suitsu tulema ei hakanud, kui seestunud nimitegelane mõne järjekordse migreenihoo sai — film on ärritavalt kärarohke ja jätab seepärast lapsiku mulje. Vähemalt ei ole "The Possession of Michael King" täiesti triviaalne, sest sellel on nii traagilisi kui psühholoogilisi varjundeid; tegemist on üllatavalt armutu looga.
Mida kohe intrigeerivaks pidasin: Michael King satub pahaendelis(t)e deemoni(te) ohvriks seepärast, et mees laseb sel ise naiivselt juhtuda. Kuna tema abikaasa nimelt hukkus kaudselt ühe ennustaja süü läbi, tahab ta teha dokumentaalfilmi, kus tõestab, et vaime ja muud üleloomulikku pole olemas, tehest iseendast katsejänese. Ehkki ta kinnitab enesekindlalt, et peab igasugu uskumusi, posijaid, nõidusi ja muud sarnast jaburuseks, jätab tema entusiasm ikkagi mulje, et ta loodab alateadlikult millegi halva juhtumisse, justkui see võimaldaks tal leida viis, kuidas lähedase surmaga leppida või kaasnevast valust vabaneda. Olles kord deemoni(te) võimuses, on temaga sündivad õudused veenvad, omamoodi võrreldavad raske haiguse käes kannatamisega (kas või alkoholismi või depressiooni).

Ehkki siin kohtab tüüpilisi nõmedaid vigureid nagu hädaldades voodi kohal hõljumine ja ebaloomulike karjete tegemine, on filmis küllaga kompromissituid moondumist kujutavaid stseene jm. Jääb mulje, et füüsilised ja vaimsed piinad, mida seestunud nimitegelane kogeb, peegeldavad süütunnet, nukrust ja valu, mida tekitanud naisega sündinu. Sellest lähtudes on film psühholoogilise draamana isegi köitev, aga paraku on nii stiil (mis õnneks pole ülemäära pealetükkiv) ja lõviosa süžeekäikudest liiga tuttavlikud, et sel mingi reaalne väärtus saaks olla. Kui tegemist oleks kirjandiga ja mina oleksin õpetaja, kes seda hindama peab, kostaksin kiitvalt, et põnevaid mõtteid leidub, aga tekst ise on lihtsalt puine.
Niisugused teravad detailplaanid annavad filmile palju juurde

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar