Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 13. september 2014

"The Signal" (2014)

Režissöör-stsenarist William Eubanki jaoks on ulmežanr selgelt südamelähedane, sest madala eelarve kiuste on tema teine mängufilm, indie-ulmekas "The Signal", oma taotlustes üllatavalt ambitsioonikas. Vaatamata aga selle märkimisväärseimatele omadustele nagu rahustavad visuaalid, lummuslik atmosfäär ning kaalukas ideestik, jääb süžeeline külg nõrgaks. Eubank paistab olevat enesekindel inimene, sest ta pole tundnud vajadust, et film oleks mõni trendikas toode, mida saaks müüa odava meelelahutuse pähe — teadlikult on actionit kui sellist "The Signal'is" nii minimaalses koguses kui võimalik. Filmi tuleks määratleda kummituslikuks müsteeriumiks, mille funktsioon on vaatajat kaasa mõtlema utsitada ning endalt küsima panna, kuidas see õieti kulmineerub.

"The Signal'i" peategelased, pealtnäha tavalised IT-tudengid, meelitatakse jäneseurgu, misjärel muutub film järjepidevalt segasemaks ja ulmelisemaks, hoidmaks vaatajat narrivalt teadmatuses. Lugu õnneks elavneb, kui mängu tuleb salapärane skafandrit kandev dr. Wallace Damon (keda mängib kohati tobedana mõjuv, kuid teenekas Laurence Fishburne), niisamuti on kõige lõpus, kui saabub aeg kauaoodatud vastuseid serveerima hakata, edevat tulevärkigi, kuid hämmastavaid imesid-üllatusi filmist paraku ei leia. Kunstiliselt on film kõrgetasemeline, aga inimesena, kes vahetevahel piilub kõikvõimalikke lühifilme, tean ma, et tänapäeval suudavad puruvaesed tudengidki oma toas arvutiga päris imetabaseid asju luua, ja ühe sedalaadi lühifilmina "The Signal" mõjubki... lihtsalt see on poolteist tundi pikk. Kohati vaevab filmi niinimetatud "Oblivion'i" sündroom: on täitsa nägus teine ning algus paljutõotavgi, ent ajaks, mil draama haripunkti jõuab, tahaks juba mõned võileivad teha ja Facebookis tüdrukutega rääkida... või mida iganes.

Hindan, et "The Signal" endale kindlaks jääb ja täpselt teab, mis see ulmefilmina olla soovib, aga minu jaoks tõesti ei töötanud. Tean jälle inimesi, kes niisuguseid filme, isegi kui need pole just meistriteosed, kahe suupoolega söövad ja pärast lisagi küsivad, nii et "The Signal" ei jää kindlasti omade austajateta. Võib-olla on asi sedapuhku maitses kinni, aga samas on mulle ju väga meeldinud nt Duncan Jones'i linateosed ("Moon" oli enam-vähem mu lemmik kõigi 2009. aasta filmide seast) ning päris mitmed sci-fi žanrisse kuuluvad odavapoolsed lühikad, mis juba jutuks sai toodud. Siinkohal soovitaksin näiteks sellist kõhedusttekitavat teost nagu "Abe".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar