Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 8. september 2014

"The Two Faces of January" (2014)

Menuki "Drive" kirjutanud iraanlase Hossein Amini lavastajadebüüt, Patricia Highsmithi samanimelisel romaanil põhinev kriminull "The Two Faces of January", on üks selle aasta kaasakiskuvamaid ja nägusamaid filme. Asjatundlikult üles ehitatud lugu on filmi põhiliseks väärtuseks, aga tähelepanu väärivad ka karismaatilised osatäitjad (eeskätt "Inside Llewyn Davis'es" säranud Oscar Isaac), peen režiitöö ning vastupandamatult sensuaalne Kreeka miljöö. Lähtematerjal on selgelt fantastiline — neile, kes näinud sama mitmetahulist thrillerit nimega "The Talented Mr. Ripley", mis samuti Highsmithi romaanil põhineb, mõjub tegelaste psühholoogia kindlasti tuttavlikult. Amini ei varja seejuures, et Hitchcocki klassikud on olnud suureks mõjutajaks; ainuüksi Alberto Iglesliase ärev filmimuusika viib mõtted Bernard Herrmanni loomingule.

Filmi tegevus leiab aset aastal 1962. USA'st pärit rafineeritud kelm Chester MacFarland, kes ei saa endale lubada liiga kaua ühes paigas püsimise luksust, varjab end noorema abikaasaga parasjagu maalilises Ateenas. Seal kohtub ta saatuse tahtel teise jänki Rydal'iga, kes teenib elatist giidina. Kui viimane teada saab, et Chesterit taga otsitakse, soostub ta meest ja tolle võluvat naist aitama, kuid peatselt tekivad tal viimase vastu tunded ja korraga on oht, et see saab mõlemale mehele hukatuslikuks. Minu jaoks tegigi "The Two Faces of January" nii kütkestavaks asjaolu, et kui kõigepealt paistab see olevat üsnagi standardne põnevuslugu, muutub see pikapeale karmiks psühholoogiliseks mänguks, sest kaks meest on lasknud armukadedusel ning ahnusel endast võitu saada ning saavad selle tulemusena rivaalideks, kes samal ajal on sunnitud ka teineteist toetama.
Justkui tegu oleks mõne klassikalise film noiriga, on "The Two Faces of January" teemadeks naise nõiduslikkus ning mehe salakavalus ja iha, aga ka rumalus. Kuigi filmis on tundeid ja intriige üksjagu, ei muutu see kordagi melodramaatiliseks; ehkki tegevus toimub romantilises Kreekas, tekitab film koguni kahtlusi, et seal saaks tõelise armastuse tärkamine võimalikki olla, sest tegelastel on nii palju tumedaid varjundeid. Eriti napsutama kippuval, kontrollival Chesteril, kes esialgu näib olevat Rydal'ile sobilik isafiguur (nende suhe saab õigupoolest algusegi sellest, et Rydalile meenutab Chester pärisisa), kuid muutub hoopis tema vastaliseks. Ja Viggo Mortensen, kes teadupärast kohati ähvardava profiiliga, sobib Chesteri ossa ideaalselt. Kuldajastul mängis niisuguseid rolle Humphrey Bogart! Chesteri seksapiilset kaasat Colette'i kehastav Kirsten Dunst ei ole paraku Isaac'i ja Mortenseni tasemel, aga vahest on põhjuseks pigem tõik, et Colette'i tegelane pole palju enamat kui vahend konflikti loomiseks Rydali ja Chesteri vahel — niisugused femme fatale'id tavaliselt karakteersena ei mõjugi. "The Two Faces of January" on pinev, nüansirohke ja kompleksne põnevik, mis kannatab ka põhjalikumat analüüsi. Amini ettevõtmistel maksab nüüdsest eriti teraselt silma peal hoida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar