Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 1. september 2014

"Timecop" (1994) / "Croupier" (1998) / "Leprechaun" (1993)

"TIMECOP" (1994)

Olulisim kõigepealt: mind vaimustas "Timecop'i" puhul enim staar Jean-Claude Van Damme'i jalustrabav mullet — kes iganes näitleja soengu eest hoolitses, on selgelt kuldsete kätega; loodan siiralt, et talle maksti teenete eest heldelt, kui võtted kord läbi said. Kujutan ette, et lõviosa "Timecop'i" eelarvest kulus maagilisele tootele, mida Van Damme'i juustesse kuhjati, et need nii säravad ja pehmed oleksid... või siis on sarmikal musklimehel loomulikult ilusad juuksed. Mis filmi ennast puudutab: keskmisest Van Damme'i märulist on "Timecop" juba kontseptuaalses mõttes üle; kasuks tuleb ka tõsiasi, et režissööriks on Peter Hyams ("Outland"), kes B-kategooria ulme- ja õudusfilmide väntamises alati kibe käsi olnud. Kui üsna pretsedenditu idee välja jätta, matkib "Timecop" populaarsemaid 80ndate (ulme)märuleid häbematult, justkui uskunuks asjaosalised, et edu saavutamise võti on järelandmatu imiteerimine. Ja eks see tihti nii ole ka, aga ma ikkagi hellitasin lootust, et on mõnigi stseen, mis ei mõjuks tuttavlikult, sest muudkui meenusid filmid nagu "RoboCop", "Lethal Weapon", "The Terminator" jpt ning pikapeale muutus see tüütavaks. Van Damme'i filmide paremusjärjestuses paigutaksin "Timecop'i" ettepoole — pole kellegi tippteos, aga üle keskmise meeliköitev. Lisaks on siin lademes ülepakutud situatsioone, mis võimaldavad Van Damme'il just oma erakordset painduvust demonstreerida. Leian samas, et film on sisult ülemäära keerukas ja põhjalik, et seda niisama odava meelelahutusena võtta, ent samas pole see küllalt intelligentne ega sügav, et käsitleda seda kui kvaliteetset ulmefilmi... nii et pole teine liha ega kala (või mis see väljend ongi). Aga jah, JCVD pole vist üheski teises filmis nii nägus välja näinud kui "Timecop'is"... futuristliku välimusega peen politseimunder on omaette boonus.

"CROUPIER" (1998)

Intelligentne ja mõnusalt stiilne Briti neo-noir Clive Oweniga peaosas. Krimkaks nimetada oleks seda ehk liialduslik — minu hinnangul rohkem draama sellest, kuidas äkiline muutus inimese elus võib temas kõige halvema esile tuua ning ta seeläbi aeglaselt hävitada. Edukaks kirjanikuks saada lootev Jack tundub alguses peaaegu veatu inimene, aga kui ta ots otsaga välja tulemiseks kasiinosse krupjeeks läheb ning kord minevikus omandatud oskused meelde tuletab, hakkavad temas tasapisi toimuma pahaendelised muutused, mis tekitavad probleeme ka eraelus; samal ajal asub ta innukalt kirjutama romaani, mille peategelaseks... usin krupjee Jake. Kui esialgu usub Jack, et kasiinotöö on lihtsalt põnev ainestik, hakkab ta õige pea kirjutama iseendast kolmandas isikus. Ja kuuldes regulaarselt katkeid tema raamatust, saab vaataja lähemalt teada, millised on tema valud ja pahed — väga leidlik viis karakteri olemust avada. Psühholoogilisel tasandil küllaltki köitev linateos ühesõnaga, ja Clive Owen on siin eriliselt šarmantne; tekib küsimus, miks ta kunagi James Bondi mänginud pole, sest mees ju puhastverd britt ja minu arust sama nägus kui Pierce Brosnan või Daniel Craig.

"LEPRECHAUN" (1993)

(*kordus) "Leprechaun'i" ja tolle veelgi napakamate järgede võlud avalduvad just siis, kui vaadata neid seltskonnaga. Ütlemata lõbus seeria, mis pakub väärt meelelahutust, kui seda mitte üleliia tõsiselt võtta. "Leprechaun'i" filmide juures on kõige silmapaistvam muidugi nimitegelast kehastav Warwick Davis, kes ei kohku suurt millegi ees ja võtab oma tööd väga tõsiselt. Liliput Davis, keda veidi mõistuspärasema maitsega inimesed teavad "Harry Potter'i" filmidest, on selle osa mängimiseks muidugi ideaalset kasvu, aga ma kujutan ette, et viskit timpava, ainult kallile kullapajale mõtleva ja rohelist kuube kandva üleloomuliku pahareti mängimine võis siiski kaelamurdev olla. Eriti kui see paharet peab kurja tegema veel kosmoses ("Leprechaun 4: In Space") ja getos ("Leprechaun: In the Hood", "Leprechaun: Back 2 tha Hood"). Päris ruttu jõudis see pahur elukas kosmosesse, peaks märkima — Jason Voorhees pääses tähtede vahele alles "Friday the 13th'i" sarja kümnendas jaos. Usun, et "Leprechaun" pidi olema tõsisem õudusfilm kui välja kukkus, nii et oma algupärast eesmärki see ei täida, aga oh sa poiss, kui muhe see on. Naljakal kombel kasutab kuri härjapõlvlane siin filmis ütlemata palju erinevaid sõiduvahendeid: kolmerattalist, miniatuurset autot, traktorit, rula, rulluiske, ratastooli... Ausalt, võta iga kord sõõm viina, kui ta endale uue transpordivahendi leiab ja oled laua all enne, kui ta jõuab karjuda "I want me gold!". Jennifer Aniston on siin muide oma esimeses filmirollis ja tema sääred on Warwick Davise kõrval suurimaks staariks. Nagu üks filmiveeblane neid kommenteeris: oivalised koivalised.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar