Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 28. september 2014

"Training Day" (2001) / "The Addiction" (1995) / "The Toxic Avenger" (1984)

"TRAINING DAY" (2001)

"The Equalizer" andis tõuke vaadata viimaks ära režissöör Antoine Fuqua kuulsaim film, Denzel Washingtonile meespeaosa Oscari toonud märgilise krimidraama "Training Day". Film on ootuspäraselt stiilipuhas, hea tempoga ja intrigeeriva set-up'iga, aga südant võita ei suutnud, küllap seepärast, et sündmustik läheb aina jaburamaks, kuni üldse usutavuse piiridest väljub. Kõigist karmidest amoraalsetest tegelastest kubisevatest politseifilmidest, mis David Ayer kirjutanud on, suudab "Training Day" vast kõige vähem kahe jalaga maa peal püsida, kuid ega see tähenda, et oleks teine vilets — lihtsalt film eeldab, et seda võetaks tõsisemalt kui on võimalik võtta. Aga Washingtoni mängitud räpane narkovõmm Alonzo Harris on oma mitmepalgelisuses muidugi põnev ja tema kollanokast kaaslane Jake tekitab kohe sümpaatiat, mistõttu on selle tandemi järk-järgult ohtlikumaks muutuvaid asjaajamisi L.A. kuritegelikus allmaailmas huvitav jälgida kuni mittemidagiütleva lõpplahenduseni välja. Harrise radikaalsed meetodid viivad pingeliste situatsioonideni, mis omakorda seavad Jake'i ränkade eetiliste dilemmade ette, aga mida hullumeelsemaks viimase treeningpäev läheb, seda ebarealistlikum on film. Teravat meelelahutust mõistab see küll pakkuda ning Los Angeles tundub siin eriliselt värvikas ning elav, aga tõsise politseidraama kohta on see ülemäära utreeritud, mõjudes lõpuks pigem kahetunnise macho-muinasjutuna. Alonzo tegelane on tegelikult päris kompleksne ja oskab oma teguviise vahepeal ratsionaalselt põhjendadagi, aga Denzel on mu meelest etemateski rollides olnud; oleks omamoodi huvitav teada, kuidas oleks selles osas olnud Samuel L. Jackson, kes teda algselt mängima pidi.

"THE ADDICTION" (1995)

"The Addiction" pole vaid Abel Ferrara depressiivseim film nii visuaalselt kui temaatiliselt, vaid ka tõestus, et mees on enamat kui vaese mehe Scorsese (nagu teda on kutsutud). Ja film ise on ühtlasi enamat kui must-valge õudukas apaatsest vampiirist, kes New Yorgis enda isudele leevendust leida püüab — just meeletu eksistentsiaalne äng teeb selle nõnda raskeks ja kurnavaks. Pole ammu kohanud filmi, mis näeks inimkonda nii pessimistlikus valguses. Kierkegaardi, Nietzsche, Sartre'i jt filosoofide õpetustest märku võtvas stsenaariumis pole absoluutselt lootust ega lohutust, ainult kindel veendumus inimese kui patustaja jäägitusse kurjusesse. Tõsiasi, et tudengist peategelane saab vampiir, kui ta selle kurjusega kontakti satub, ei oma nii väga tähtsustki — ta võiks vabalt olla uimastisõltlane, haige vms (ja lugu saab soovi korral vaadelda niisuguste probleemide metafoorina). Christopher Walkenil on vahva roll üleoleva "ülivampiirina", kes paastumise ja mediteerimise tulemusena saab vajadusel näiteks teed juua. Nagu nt "Antichrist", on "The Addiction" lummav ja vaimselt stimuleeriv film, aga päris iga ilma ja tujuga seda vaadata ei saa. Selle trööstitus tekitab rusuva tunde, nagu oleksid telliseid täis koti selga tõmmanud... mõned on sellised. Ega film samas mitmekülgsusega silma paista, jäädes kohati monotoonseks, aga õnneks elavdavad seda Walken (kes on lõbus nagu alati) ning veidralt sobilik räppmuusika.

"THE TOXIC AVENGER" (1984)

(*kordus*) Maitsetute rämpsfilmide tootmisele pühendunud stuudio Troma tuntuimal palaganil on võlusid küllaga. Kui keegi püüaks teha nilbet šokifilmi, võttes aluseks stsenaariumi, mille kirjutanud rasvakriitidega mõni superkangelasi jumaldav mudilane, oleks tulemus väga sarnane antud komöödiale, sest kuidagi õnnestub sel olla samaaegselt südamlik ning labane. See on algusest peale selge, et poliitiline korrektsus pole "The Toxic Avengeri" tegijate huvides olnud — juba filmi alguses lömastatakse autoratta all väikelapse pea, hiljem tehakse ots peale koerale. Ometi on "The Toxic Avengeri" meeleolu naiivne ja lõbus; ühel hetkel muutub film lilleliseks romantiliseks komöödiaks, kui selle loo moodunud kangelane kurikaelte küüsist päästetud pimeda tütarlapsega leivad ühte kappi paneb ja temaga koos jalutamas käib või tantsu lööb... vähemalt siis, kui ta ei tegele korrumpeerunud Tromaville'is korra majja löömisega. Troma on filme alati kokkuhoidlikult teinud ja see paistab välja käesoleva šedöövri puhulgi. Kompensatsiooniks on omanäolisus, mille tingivad filmi teadlikult jabur huumor, positiivne maailmavaade ning sarmikas nimitegelane. Pealegi pole film pole nii ebaintelligentnegi kui tunduda võib — vähemalt püüab see edastada salamisi sõnumit, et pole häbiasi olla teistsugune. Antud põhimõtet esindavad muidugi moondunud peategelane ja tema puudega girlfriend, aga tähelepanelikult jälgides võib filmis silmata ka näiteks homopaare jm vähemusi. See napakas ja mõnusalt vägivaldne, aga ebatavaliselt siiras jant esindab minu jaoks nn z-filmide absoluutset tippu. Ilmunud isegi Blu-ray'l.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar