Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 27. september 2014

"Two Night Stand" (2014)

"Two Night Stand" pole, ütlen kohe ära, enamat kui kerge romantiline komöödia, mis ülesehituse ja dialoogi poolest oleks kui mõne komöödiaseriaali 90-minutine episood.  Enamat see justkui olla ei soovigi, nii et igatpidi eesmärgipärane teine. Sarmikad osatäitjad on selle silmapaistvaim omadus (Miles Teller on üks paljutõotavamaid noori näitlejaid), aga äramärkimist väärivad ka üllatavalt terane huumor ja kujutatud situatsiooni veenvus.

Filmile tuleks ehk kasuks, kui see võtaks veidi küünilisema hoiaku, sest lõppude lõpuks on ka "Two Night Stand" lääge ja heausklik roosamanna, kus kaks noort inimest lugematute arusaamatuste kiuste ikkagi ära armuvad, aga vähemalt paistab antud film mõistvat, et kasutab kulunud võtteid ja teeb seda teadlikult, justkui üritades nõnda 80ndate noortekomöödiaid matkida vms. Sellega filmi ambitsioonid põhimõtteliselt piirduvad, kuid õnneks on "Two Night Stand'i" kaks peategelast — spontaanse üheöösuhte järel lumetormi pärast ühte korterisse vangistatud Alec ja Megan — piisavalt jutukad ning sümpaatsed, et film igavaks ei muutuks. Igaks petteks on sisse kirjutatud ka pisut situatsioonikoomikat. Miles Teller astus hiljaaegu üles analoogilises filmis nimega "That Awkward Moment" (arvustus), kus kõik meestegelased on lihtsalt ülbed kiimakotid ja too film on juba ainuüksi sellepärast mage; vähemalt "Two Night Stand" tunnetab hästi, kuidas haritud noored nüüdisajal räägivad-mõtlevad; millised on nende väärtushinnangud ning vaated.

Mõnusalt kerge komöödia, mis tekitab kuidagi hubase ja turvalise tunde. Ei midagi hämmastavat muidugi, aga solvav ka mitte. Kuna tänapäeva komöödiates kiputakse noori kujutama ainult oma nutitelefone või teiste ahtreid näperdavate imbetsillidena, on see ilmselt omaette saavutus. Filmi režissööriks muuseas Mike Nicholsi poeg Max, kuid antud juhul komplimenteeriksin pigem stsenarist Mark Hammerit. Kummagi jaoks on tegemist esimese katsetusega üldse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar