Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 7. september 2014

"Wetlands" (2013)

Minust ei olnud ehk kõige strateegilisem Charlotte Roche'i skandaalsel bestselleril "Wetlands" ("Feuchtgebiete") põhinevat samanimelist filmi vaadates õhtust süüa, sest selles esineb kaadreid, mis paneks isegi John Watersi närviliselt huuli närima. Ükskõikseks see hämmastavalt obstsöönse sisuga noortekomöödia mind igatahes ei jätnud, sest päevad läbi kehavedelikele, seksile ja eeskätt enda tupele mõtleva unistaja Heleni (vapper Carla Juri) attitude ühes loova montaaži ja käreda muusikaga teevad "Wetlands'i" üllatavalt energiliseks.

Ühtlasi on meeliköitev, et film, mille põhieesmärk on mööndusi tegemata võimalikult räpane olla, ei ole sugugi lapsik ega nõme, sest mitte ainult ei õnnestu "Wetlands'il" ebameeldivast temaatikast alati midagi vaimukat või siirast leida, vaid see suudab Heleni frivoolset mõttemaailma ja kehva hügieeni ka ratsionaalselt seletada. Kuna tüdruku ema ja isa elavad nimelt lahus (ta deklareerib ühel hetkel haiglas, et nad on üldsegi surnud), on ta pidanud keha privaatselt avastama ning sattunud tulemusena lummusesse ka selle kõige inetumatest funktsioonidest. Heleni probleemid perekonnaga ei jäta ehk kõige originaalsema mulje, kuid tekitavad tema vastu kaastunnet. Ta peab oma keha pühaks, kuid ei mõista oma naiivsuses ja avameelsuses, millal ta seda välja näidates ebasündsalt käitub, ja sellest tekkivate situatsioonide ebamugavus "Wetlands'i" muhedaks teebki. Poleks kunagi arvanud, et mind saab naerma ajada stseen, kus kaks plikat kemmergas enda seest verest läbiimbunud tampoonid välja tõmbavad, need ära vahetavad ning lõpuks teineteise näod kätele sattunud verega sõpruse märgiks sümboolselt ära määrivad. Võib-olla on põhjuseks tobe laul, mis taustaks kõlab (ehk Canned Heat'i 'Going Up the Country').
Heleni siseilma aitavad mõista kunstipärased ja ülejäänud filmi kõrval võrdlemisi ohutud stseenid, mis kujutavad teda privaatselt fantaseerimas. Piltlikult öeldes on teda hullutavad viskoossed sekreedid nagu värvid, millega ta end ümbritsevat maailma pintseldab, lootes nii unustada, kui palju see maailm, õudne ja nukker, teda õigupoolest tõrjub. Film puudutab nimelt, ehkki veidi pealiskaudselt, ka noorte seas päris aktuaalseid teemasid, mis ulatuvad kaugemale inimkehast. Pea kõik arvustused Roche'i raamatu kohta, mida lugenud olen, on seda kutsunud üheks jälgimaks (kui mitte kõige jälgimaks) kirjandusteoseks üldse. Filmi ma nii kõlvatuks ei peagi, kuid igaühe maitsele see kindlasti ei ole. Minu meelest mõnusalt särtsakas noortekas eneseväljendusest, mis mõistab äärmuslikkust andekalt põhjendada. Sellised lood ehk tähelepanu väärivadki, sest näib, et tänapäeval inimesed mitte ainult ei häbene oma kehast (ja selle mustematest talitlustest) rääkida, vaid pole sellega õieti kursiski. Alles enne lugesin artiklit, mille kohaselt suutsid ühes Suurbritannias korraldatud uurimuses vaid pooled noored naised vastava diagrammi pealt tuvastada vagiina ja emaka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar