Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 26. september 2014

"White Bird in a Blizzard" (2014)

Teadsin, et mul pole mõtet kellegi Laura Kasischke'i romaanil põhineva "White Bird in a Blizzard'i" kohta ennatlikke järeldusi teha, sest selle autor — sürrealistlike ja üle keskmise šokeerivate noortedraamadega tuntust kogunud Gregg Araki — on teinud filme, mis mulle väga korda läinud ("The Doom Generation"); filme, mis mulle üldse istunud pole ("Kaboom"); filme, mida niisama vaadatavaks olen pidanud ("Splendor") ja filme, mis kuidagi segaseks on jäänud ("Mysterious Skin"). Pea kõiki Araki filme arvustanud Trash teab mehe loomingust kordades rohkem kui mina, aga isiklikult hindan, et kuigi reeglina on tema lugude südames konfliktsed noorukid, keda vaevavad probleemid seoses seksuaalse identiteedi, mõnuainete ja autoriteediga, ei ole Araki siiani päris üksluiseks muutunud, sest suudab iga filmiga leida uue põneva nurga meelisteema käsitlemiseks.

Ootuspäraselt on ka "White Bird in a Blizzard" tõestus sellest — Araki filmidele tüüpiliselt on film visuaalselt elav, unenäoline ja provokatiivne, kuid midagi päris sellist mees varem teinud nagu polegi. Kindlasti on see täiskasvanulikum ja mitte nii ülepakutult kaootiline kui tema tuntumad teosed... vahest asi selles, et tegemist romaani muganduse ja mitte täiesti originaalse tööga. Ühest küljest on pehmem, teadlikult tagasihoidlikum stiil tervitatav, teisest küljest jääb aga mulje, et režissöör ei ole selle draamaga, mis vaatleb lähemalt teismeliste ja kontrolliva iseloomuga vanemate suhteid ning tulenevat pinget ja segadust, enda potentsiaali maksimaalselt ära kasutanud. Ühtlasi on USA filmides juba küllaga nähtud äärelinnas elavaid konservatiivseid tuumikperekondi, mille üks liige või liikmed on ohvri rollis, seksuaalselt represseeritud ja/või vaimselt häiritud (parim näide ilmselt "American Beauty"). Niivõrd omanäoline filmitegija nagu Gregg Araki võiks "White Bird in a Blizzard'i" keskmes olevate Connorite probleeme lahata ikkagi endale omase sõgedusega, olgugi et see tähendaks ilmselt vähemat tähelepanu filmifestivalidel (kus näitamiseks antud film nähtavasti mõeldud ongi).

Näitlejatest on tugevad nii tõusev täht Shailene Woodley ("Divergent", "The Fault in Our Stars") kui viimasel ajal eriti populaarseks muutunud Eva Green, kes tõestab taas, et on dominantsete ja mürgiste naisolevuste mängimisel ületamatu. Film on piisavalt kujundiline ja mitmetahuline, et olla stimuleeriv, kuid mitte nii radikaalne ega energiline kui Arakilt ootaks, olgugi et selline kriitika on ehk ebaaus tema taotluste suhtes. Lõpetuseks väärib kiidusõnu mõnus soundtrack — alati on meeldiv kohata filmi, milles esinevad laulud ma silmapilkselt ära tunnen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar