Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 9. oktoober 2014

"Cherry Tobacco" (2014)

Viimasel ajal on arvustajatele ette heidetud kommet arvustatava teose sisu ümber jutustada, kuid Andres ja Katrin Maimiku hellaloomulise "Kirsitubaka" tugevuste välja toomiseks peab minu silmis pöörama tähelepanu just süžeele.
"Kirsitubaka" keskmes on rahutu teismeline tüdruk Laura, kelle ainsaks tõeliseks kireks on tantsimine. Kui sõbranna Merit kutsub Laura paaripäevasele rabamatkale, mida juhib keskealine loodusesõber Joosep, on tüdruk nõus, lootes nõnda oma tüütavast emast natukeseks eemale saada ja Eestimaa looduses värsket õhku hingata, kuid ta ei oska aimata, et pealtnäha mittemidagiütlev käik jääb talle eluks ajaks meelde, sest ajapikku tärkavad temas pentsiku, kuid hea südamega Joosepi vastu sedasorti tunded, mida ta õigupoolest varem tundnud ei ole. Filmis on kõnekas hetk, kus matkareiside korraldamisega elatist teeniv Joosep peab teel sihtpunkti oma bussi korraks peatama, sest maas lebab ees surnud hirv, keda katsudes on loodust alateadlikult vägagi hindav Laura üllatunud, et teine endiselt soe on. Joosepil ei jää üle muud kui korjus teepervele tõsta, et teekond jätkuda saaks.

Minu silmis sümboliseerib see surnud hirv, et Laura on transformeerunud süütust tüdrukust naiseks, kes peatselt mõistes, et vajab (temast esialgu suurt midagi arvava) Joosepi füüsilist ja hingelist lähedust, ka vastavalt käituma hakkab — julgemalt, pealetükkivamalt. Kui Joosep, Laura, Merit ja veel kaks matkalist tobedal kombel metsas pudelimängu mängivad (mis on stsenaristi jaoks mugav viis luua olukord, kus peategelane peab end võõraste seltskonnas avama), reedab Laura, et talle meeldivad mehed, kes oskavad oma keha kasutada. Hetk hiljem demonstreerib Joosep piinlikkust tundmata improvisatsioonilisi tantse... ja ilmselt sellest hetkest Laura temasse sügavamalt kiindubki. Selle rahuliku retke käigus algabki noore Laura ja juba pere omava Joosepi vahel aina intiimsemaks ja ebamugavamaks muutuv "paaristants", mis tundub kord vale, kord õige, aga mitte hetkekski häiriv, sest seda tantsu juhib ennast kehtestada sooviv Laura ja mitte naiivne Joosep (kellel tüdruku suhtes platoonilised tunded).
On tervitatav, et tegevus toimub metsas, sest rohelusest pakatavas looduses viibimine tekitab kummaski tegelases alateadliku eelduse, et nad tohivad käituda vabamalt kui ehk kasulik on; hoopis Joosepi-Laura kudrutamist märganud ja sellest aina kohmetumaks muutuva Meriti juuresolek on see, mis õigupoolest takistab neil liiga ülemeelikuks muutuda. Oma elust täielikult eemale ei pääse aga keegi, sest nii Laural kui Joosepil on taskus telefonid, mis ohtrat kasutust leiavad. Seda, mis survestab näiteks Joosepit, et mees ennast niivõrd nõutuna tunneb, film keeldub paljastamast — peab märkima, et mind häirivad alati stseenid, kus tegelane räägib selgelt oma tunnetest, aga publik kuuleb dialoogi asemel malbet muusikat ja peab tema nukra ilme põhjal lihtsalt omad järeldused tegema.

Muidugi võimaldab niisugune harmooniline sündmuspaik esitleda ka Eestimaa puutumata looduse ilu. Filmis on ohtralt kaadreid päikese käes läikivatest suurtest ämblikuvõrkudest, kõrgetest kaskedest, rohumaadest jne, kuid pärast "Seenelkäiku" ja "Kertut" mõjub see kodumaisele vaatajale ehk pigem igavalt kui õdusalt. Ma ei pea Laurat otseselt huvitavalt kirjutatud tegelaseks, aga sellele vaatamata saaks "Kirsitubakas" olla liigutav ja meeliköitev draama selle haldjaliku tüdrukukese puhkemisest viljakaks naiseks (mida sümboliseerivad filmis mu meelest ka marjadest tekkinud punased plekid ta riietel ning konkreetsemalt üks totakas t-särk, mida tüdruk kannab matkal esimest korda ja millel seisab EGG MOUNTAIN) ning esimese armastusega kaasnevatest keerulistest tunnetest, kuid filmi kergemeelne hoiak ja lõtv huumor ei võimalda, leian ma, võtta lugu nii tõsiselt kui see ehk väärib.
Lõppude lõpuks jääb segaseks, kui väga film ise soovib, et teda tõsiselt võetaks. Žanriliselt määratleda on "Kirsitubakat" igatahes keeruline — seda komöödiaks kategoriseerides alaväärtustaksin filmi tõsiseid taotlusi, samas draamana jääb see ülemäära lahjaks ja pealiskaudseks. Võõras onkel Tiit ja tema korpulentne naine, kes samuti matkal kaasas on ja midagi tarka kosta ei mõistagi, on lihtsalt mõttetu comic relief; ühel hetkel lausub Tiit, et tema sõber olla kinnitanud, et linnud laulavad oma suguelundite jahutamiseks, tekitades korraga ebamugava vaikuse.

Aga ebamugavaimad on siiski momendid, kus on enim näha, et Joosep ja Laura (kes pole õigupoolest lähedasedki) janunevad tajutavalt teineteise läheduse järele, kuid on suutmatud seda aktiivselt välja näitama; enamasti nad lihtsalt piidlevad teineteist salamisi, nagu vahel võõrad inimesed ühistranspordis seda teevad... ja sellised passiivsed sugudevahelised mängud on tuttavad absoluutselt igaühele. Elevust-ärevust tekitavad aina rusuvamaks muutuv seksuaalne pinge, selle pahaendelise vahekorra võimalikud tagajärjed ning lootusrikka Laura vapper käitumine, aga meeliülendav katarsis puudub; tõtt-öelda mõjub filmi viimane neljandik lihtsalt pika epiloogina. "Kirsitubakas" on nii stimuleerivaid kui lihtsalt lõbusaid seiku üksjagu ning ma hindan selle põhjendatud positiivsust, kuid soovin samas, et film oleks bravuursem, äkilisem ja lihtsalt... raskem.

2 kommentaari:

  1. Ei julge veel arvustust lugeda, kuna tahan filmi värske pilguga (loe: absoluutselt mitte midagi teadmata) vaadata, aga miks on pealkirjaks "Cherry Tobacvo" mitte originaalpealkiri "Kirsitubakas". Lihtsalt küsin ;)

    Arvasin esialgu, et tegu järjekordse horror-filmiga, mida arvustad :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Targem oleks vast jah enne film ära vaadata, kuigi üritasin vältida oluliste süžeekäikude paljastamist.

      Harjumuspäraselt panen postituse nimeks alati filmi ingliskeelse pealkirja (a-la "Wetlands"). Erandiks filmid, mis jooksevad võõrkeelse pealkirjaga ka riikides, kus riigikeeleks on inglise ("Amour fou"). Pole selles osas Eesti filmide puhul erandit tegema hakanud ja "Cherry Tobacco" on "Kirsitubaka" ametlik ingliskeelne pealkiri. Pelgalt postituse nime järgi ei pruugi tõesti esmapilgul aru saada, millest jutt.

      Kustuta