Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 2. oktoober 2014

"Dracula Untold" (2014)

Igal aastal tuleb välja nii paar-kolm blockbusterit, mis jätavad konkreetselt mulje, nagu stuudio oleks teadlikult või kogemata kulutanud tohutu summa raha, et valmis treida lihtsalt üks pentsik b-film. Ehkki ma ei suuda parima tahtmisegi juures niisuguseid filme väärtuslikuks nimetada, kibelen ma neid siiski soovitama, sest need on oma primitiivsuses ja lihtsameelsuses niivõrd nauditavad. Räägin nimelt filmidest, mis on piltlikult öeldes nagu juustuburgerid: nii lihtsad ja loogilised, aga ometi oskab isegi ülinõudlik inimene neist (just sel põhjusel) lugu pidada.

"Dracula Untold", mis jutustab kõigile tuttava vereimeja "hämmastava" saamisloo, kuulub just niisuguste filmide hulka, ja julgen väita, et kui aju vaatamise ajaks välja lülitada ning filmi mitte ülemäära tõsiselt võtta, lahutab see pagana hästi meelt, olles seejuures mitte tüütult pikk (90 minutit) ega liiga kirju (kui välja arvata üksikud stseenid, kus vampiiriks saanud vürst Vlad III transformeerub nahkhiireparveks). Nii veider kui see ka poleks, viib otsekohene ja vanamoeline "Dracula Untold" üldisemalt mõtted nüüdisaegsetele popkornifilmidele, mis on ehk olemuselt muutunud... kuidagi neurootiliseks? Kui näiteks mõelda ajuvabamatele situatsioonidele hiljutises hitis "Guardians of the Galaxy" või füüsikaseadusi teadlikult ignoreerivatele tagaajamistele "The Fast and the Furious'i" uuemates jagudes, saab järeldada, et Hollywoodi stuudiod, hüperaktiivsed ja häbitud, on kui märkamatult eriti ülemeelikuks läinud — võib-olla on põhjus osaliselt selles, et kaasaegne tehnoloogia võimaldab realiseerida kõige pöörasemadki ideed?

Ma ei ürita väita, et "Dracula Untold" pole üldse ajuvaba või ebaloogiline, kuid vähemalt on antud filmi puhul, tundub mulle, mingisugustest seaduspärasustest siiski lugu peetud; seatud ennatlikult kindlad piirid. Ehkki treiler võib niisuguse mulje jätta, pole suurejoonelised eriefektid sedapuhku otseselt esiplaanil. Eks tänu sellele jätabki "Dracula Untold", kuigi vastupandamatult tobe, veidralt tervemõistusliku ja süütu mulje, tekitades samal ajal toreda illusiooni, nagu vaataksid mõnd kaheksakümnendate fantaasiafilmi. Kaasa ei aita tõik, et sõjakat pereisa Vlad'i mängib erilise pealehakkamisega Luke Evans, kes koguks kiiremini populaarsust, kui praegu 80ndad oleks, sest tal on samasugust tagasihoidlikku sarmi nagu nt Deckardil "Blade Runner'is" (1982) või Bishopil "Aliens'is" (1986).
Iseäralikul kombel on "Dracula Untold" üllatavalt hästi lavastatud, andes kinnitust, et stuudiotel võiks olla rohkem julgust otsida potentsiaalseid talente värskelt filmikooli lõpetanud noorte pealehakkajate seast. Režissööriks nimelt keegi Gary Shore, kes vaatamata vähesele kogemusele ("Dracula Untold" on ta esimene mängufilm) näib suurepäraselt mõistvat, mida tähendab põnev kaader; isegi kõige tähtsusetumate stseenide puhul on rakursile või valgustusele palju mõeldud. Tooksin näiteks stseeni, kus Vlad on tapluses ja teda saab mõneks hetkeks näha vastastele säru tegemas mõõgalt paistvast peegeldusest. Veretu ja kiretu "Dracula Untold'i" süžee on paraku lihtsakoeline ja peategelane haledalt üheplaaniline.

Tegemist pole kaugeltki mõne põhjapaneva character study'ga, oh ei, ausalt öeldes on Vlad'il sama palju sügavust kui porilombil. Juba stsenaarium, tundub mulle, on umbes 20 lk pikk ja koosneb eranditult lihtlausetest, samuti on filmist selgelt kõvasti stseene välja lõigatud, sest fundamentaalsed kõrvaltegelased saavad minimaalselt ekraaniaega — nii aasta tagasi levis kuum uudis, et Samantha Barks kehastab filmis nõid Baba Yagat, keda pole kinodesse jõudnud versioonis põhimõtteliselt üldse. Ühest küljest ma küll kahetsen, et Universal pidas vajalikuks konservatiivseks jääda ja niivõrd põneva(te)le tegelas(t)ele ambitsioonikamalt ei lähenenud (eriti silmas pidades, et kui antud filmi saadab edu, hakkab stuudio ilmselt sügavamalt mõtlema suurema seeria loomisele), teisest küljest selline pealiskaudsus ongi osa filmi võlust. Kahtlen muidugi sügavalt, et stuudio missioon oligi toota jabur film, sest ma pigem naersin selle üle kui sellega koos, kuid vähemalt väljusin saalist hää tujuga. Iga kord, kui ükskõik milline tegelane suu avas, et mannetu slaavi aktsendiga midagi verejanust kosta, tundsin umbes sellist rõõmu, mida tunneb väike poiss, kui jõuludeks puldiga auto saab.

Olles selle juustuburgeriga ühele poole saanud, oskan vaid rusikaga vastu lauda virutada ja Thor'i kombel käratada: "More!". Aga keskmine inimene läheneb filmile muidugi eeldusega, et see on õudne ja fantaasiaküllane, mida on "Dracula Untold'ist" palju oodatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar