Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 2. oktoober 2014

"Gone Girl" (2014)

David Fincheri uus draama "Gone Girl", mille aluseks Gillian Flynni samanimeline bestseller, on esmaklassiline näide mitte ainult režissööri küpsusest ja suurepärasest stiilitunnetusest, vaid ka oskusest jutustada kompleksset, spetsiifiliselt struktureeritud põnevuslugu ning uurida selle kaudu intelligentselt tervet hulka teemasid, mis kaasaegses maailmas eriliselt kaalukad. "Gone Girl" on enamat kui film abielust ning end kogemata koletisega sidumisest, vaid ka sellest, kuidas meedia on suuteline tõde süüdimatult moonutama ning mõjutama nõnda terve rahva arvamust millestki/kellestki, nii et tulemusena saavad ohvritest hoopis kannatajad või süüdlased. Flynni romaani on sageli nimetatud privilegeeritud rämpsukaks, kuid stsenaariumigi kirjutanud menukirjanik on kahtlemata välja mõelnud dünaamilise narratiivi, mille täpset kulgu on väga keeruline ette ennustada ja mis ei anna põhjust ühtegi asjaosalist liiga kauaks usaldama jääda. Mis algab kui agathachristielik mõistatus abielunaise seletamatust haihtumisest, muutub aegamööda mitmetahuliseks närvesöövaks mänguks, kus olulist osa mängivad nii isiklikud perverssed unelmad kui televisioon, mille kaudu esitatavaid subjektiivseid arvamusi kipub üldsus võtma selge tõena. Samasugune suhe on pahaaimamatu vaataja ja antud filmi vahel, mis paneb esmalt uskuma ratsionaalseimat seletust ning pöörab siis kõik ootamatult pahupidi. Peenelt loovad Fincher ja Flynn "Gone Girl'is" pealiskaudse pildi idüllilisest abielust ning hakkavad siis agressiivselt tungima koore alla, tuues kapist välja aina rohkem luukeresid ning tehes viimaks šokeerivaid paljastusi, mis haiglasemad kui üheski varasemas Fincheri filmis nähtu.
Ben Affleck, kelle enda abielu Jennifer Lopez'iga kord kah tugevalt avalikkuse tähelepanu tõmbas, saab ambivalentseid tundeid tekitava abielumehe Nick Dunne'i rollis kenasti hakkama ja omab seejuures eriti sobilikku average joe välimust, kuid erilist tähelepanu väärib tema abikaasa, hirmutavalt mitmepalgelise Amy osa mängiv Rosamund Pike, kes selle müsteeriumi fundamentaalne osa. Jagan nende arvamust, kelle meelest võiks film õige pisut kompaktsem olla, kas või politseinik Jim Giplini arvelt, kes on filmis lihtsalt nn comic relief. Samuti võiks see vähem originaalmuusikat sisaldada — Trent Reznor ja Atticus Ross on loonud "Gone Girl'i" süngeimate stseenide jaoks mõned kõhedad palad, kuid seekord tundub nende vaieldamatult värvikas looming kohati ülearune. Üksikud puudused ei varjuta aga kuidagi tõsiasja, et "Gone Girl" on üks rikkalikumaid Fincheri filme üldse; ainuüksi paindliku ja põhjalikult läbimõeldud süžee pärast on see tugevam "The Girl with the Dragon Tattoo'st" ja "The Social Network'ist", mis olid iseenesest ju ka tugevad teosed. Fincheri rafineeritud stiil tagab nii lummava meeleolu, et kahe ja poole tunni vältel, mil näiliselt tavalisest abielust saab midagi inetut ja monstroosset, ei tahaks silmigi pilgutada. Saalis oli tõtt-öelda nii vaikne, et isegi natukese popkorni mahakukkumist oleks kuulda olnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar