Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 28. oktoober 2014

"How I Saved Africa" (2014)

Kullar Viimse dokfilm "Kuidas ma Aafrikat päästsin" viib vaataja kaugesse Ugandasse, kus innukas vabatahtlik Eesti tütarlaps nimega Siisi püüab kohalike abiga avada ning käima lükata kohviku Pop Up, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks saab aina pessimistlikumaks muutuvale Siisile ning usinatele kolleegidele, et projekti ei pruugi saata edu... ja ootamatu tuleproov viib pingeliste, sageli äärmiselt piinlike situatsioonideni, mida on kohati kirjeldamatult ebamugav "eemalt" vaadata. Film tekitab samasuguse tunde nagu rahvarohkele korteripeole sattumine, kus absoluutselt kõik inimesed on võhivõõrad, ja eks analoogilises situatsioonis on ka Siisi ise. Enamgi veel, tema on esialgu võõraste puudega aafriklaste seltsis, kellest saavad tüdruku usinad alluvad, ilma et nad täpselt mõistaksid tema täpset nägemust või sihti. Nii-öelda vastuvoolu ujuvad asjaosalised teadvustavad endale algusest peale, et kohvikust, mille külastatavus on põhimõtteliselt olematu, lihtsalt ei tule midagi välja, aga viisakusest ja tülide vältimise eesmärgil hoidutakse probleemide arutamisest ning kaotuse tunnistamisest. Nii Siisi kui tema tegevuse tagamaad tekitavad palju küsimusi, sest ehkki neiu näib ambitsioonikas ja altruistlik ning Pop Up'i avamine tema isiklik südameasi, õhkab temast alatasa negatiivsust; muu hulgas ei selgita film lähemalt, milline on näiteks Siisi suhe rahastajatega, kelle huvi hoidmiseks filmib tüdruk regulaarselt klippe, kus käitub hulga ingellikumalt kui abilistega läbi käies. Sel põhjusel paneb "Kuidas ma Aafrikat päästsin" mõtlema ka selle üle, kui petliku mulje võivad jätta sotsiaalvõrgustikes jagamiseks jms otstarbel loodud reklaamid sedalaadi üritustest-projektidest. Filmi lõpuks on Siisist, kelle poolel on film ja peaks olema vaatajagi, jäänud kohati isekas ja ülbe mulje.
"Kuidas ma Aafrikat päästsin" on problemaatiline eelkõige ülesehituse poolest ja küsitav põhimõttelisel tasandil. Ehkki filmis on palju heasüdamlikke, entsusiastlikke inimesi, paistab nende kollektiivne ettevõtmine pikemas perspektiivis toovat kaasa pigem kahju kui head, nii et selles mõttes kätkeb film üksjagu irooniat, rääkimata uhkest pealkirjast. Vahest ongi see nukker üllatus, mida film vahvat edulugu ootavale vaatajale valusalt teha püüab, ja mõnes mõttes peab au andma, et film ei püüa tõde moonutades jätta valelikku muljet, nagu annetajate raha eest loodud söögikohast oleks saanud kohalik Babyback vms. Situatsioonid, mida kujutatakse, on mingil määral põnevad, kuid umbes samasugusel primitiivsel moel nagu reality-televisioon on põnev. Vaimukas, et "Kuidas ma Aafrikat päästsin" on dokumentaalfilm, sest kui tegemist olekski mõne Kanal2's näidatava tõsielusarjaga, saavutaks see oma piinlikkuses ja pealiskaudsuses kindlasti kordi suurema populaarsuse — kergesti kärsituks muutuv Eesti tüdruk üritamas puudega ugandalastega koos abitut kohvikut pidada oleks paratamatult miski, mis naelutaks keskmise eestlase kohe teleka ette. Ühekordse dokfilmina on "Kuidas ma Aafrikat päästsin", eriti silmas pidades selle temaatilist potentsiaali, aga umbes sama lootusetu kui Pop Up ise, mille eluiga osutuski üürikeseks.

3 kommentaari:

  1. Kajastan samuti seda filmi oma blogi viimases postituses - http://uuedeestifilmid.wordpress.com/2014/11/07/dokumentaalilainel/. Olen alles algaja ning sinu/teie blogist on küll palju õppida!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind tegelikult väga huvitab, mida teised vaatajad, eriti suuremad filmihuvilised, sellest dokist arvasid. Nähes, et Sirbis on ilmunud retsensioon, läksin ma erutust täis, aga siis nägin muidugi, et autor on filmi tegija Viimse hea sõber, mis minu arust elimineerib igasuguse võimaluse, et käsitlus on aus ja objektiivne. Ja sel teemal on viimasel ajal ka palju juttu olnud. Kullar ise tundub sümpaatne inimene, oleks võinud ju ennast filmi integreerida julgelt. Üks asi, mis mind kangesti häiris, oli see, et osati ei teadnud mõned inimesed, sh Siiri ema ja kasuisa, kuidas kaamera ees käituda ja tundsid ennast ebamugavalt, samas oli ka stseene, kus tegutseti ilma kaamerat justkui märkamata. See andis filmile sellise ebaühtlase jume.

      Kustuta
  2. Slogan esikaanel on loomulikult kuld - "Facts are enemy of truth" :)

    Anyway, kui tead kust seda näha saaks ilma, et peaks mingeid hipifestivale külastama, anna teada.

    VastaKustuta