Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 19. oktoober 2014

"Leprechaun: Origins" (2014)

"Leprechaun: Origins" on seitsmes osa kultuslikus "Leprechauni" seerias, mis võlgneb oma edukuse Warwick Davisele — kääbusekasvu Briti näitlejale, kes pahatahtliku nimitegelase osa alati imetlusväärse pealehakkamise ja entusiasmiga mänginud on. Käesolevas filmis Davis paraku üles ei astugi, sest tegemist on varasemaid jagusid meelega ignoreeriva ja seejuures ülimalt kasutu rebootiga, kus härjapõlvlane pole rohelist ülikonda kandev õelavõitu könn, kes mõtleb vaid kulla peale, vaid iseloomutu monstrum. Ainult pealkiri "Leprechaun: Origins" filmi ülejäänud seeriaga ühendabki; muu põhjal ei eeldakski, et see kõnealusesse seeriasse kuulub. Tagatipuks puudub siit kentsakas huumor, mis teised "Leprechauni" jaod niivõrd nauditavaks teeb.

Ma pole isiklikult "Leprechauni" fänn ega tunne seega nördimust, et uus film ülejäänud seeriast nii radikaalselt erineb — eelistangi vast traditsioonilist kummist monstrumit sellele karikatuursele tembutajale Davise kehastuses — kuid "Leprechaun: Originsile" objektiivseltki lähenedes on raske midagigi kiiduväärset leida. Lugu saab küll kähku hoo sisse ning atmosfäär on mõnus (palju paksu udu, natuke erksat laterna- või taskulambivalgust — priima), ent uskumatult vaimuvaese süžee tõttu ei muutu film kordagi reaalselt huvitavaks. Kui keegi peaks nõutama nimekirja klišeedest, mida õudusfilmides kõige sagedamini leida võib, juhataksin küsija lihtsalt käesoleva filmini, sest siin on need kõik esindatud, alustades telefoni otsimisest, et abi kutsuda, ja lõpetades kopitanud raamatu lappamisega, et selgitusi leida.

Paari veetleva neiu osaluski ei suuda filmi päästa, aga vahva, et loo tublimad, tragimad ja enesekindlamad tegelased on naised, samas kui mehed paistavad silma arguse ja hädisusega. Nii et vähemalt soorollide koha pealt on "Leprechaun: Origins" ainulaadne. Filmi tootjaks vähetuntud WWE Studios, mis annab tuntud profimaadlejatele võimaluse odavates žanrifilmides eksklusiivselt üles astuda, mistõttu ongi "härjapõlvlase" osas WWE täht Dylan Postl alias Hornswoggle. Filmis hirmu külvav arutu peletis (vabandust, mul on raske nimetada teda härjapõlvlaseks) ei mõista aga teha suurt midagi peale nilpsamise-urisemise; esmapilgul võib mulje jääda, et koletist "mängib" lihtsalt mõni mehaaniline nukk ja mitte lihast ja luust liliput kostüümis. "Leprechaun: Origins" on kaootiline, algeline ja hämmastavalt ebaoriginaalne teos, isegi kui vaadelda seda seeriast eraldi ja võtta seda suvalise madalaeelarvelise kollifilmina. Ühekorraga saab selgeks, miks ütlemata innukas ja südikas Warwick Davis sellele seeriale alati nii oluline on olnud. Samahästi võiks teha "A Nightmare on Elm Streeti" filmi, kus pole Freddy Kruegerit. Kujutan ette "Leprechaun'i" fännide pettumust pärast filmi nägemist. Ettenägelikumad jätsid selle usutavasti üldse vaatamata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar