Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 5. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "ABCs of Death 2" (2014)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"ABCs of Death 2" (2014)

"The ABCs of Death is a 2012 American anthology horror comedy film produced by Ant Timpson and Tim League. It contains 26 different shorts, each by different directors spanning fifteen countries. The film is divided into 26 individual chapters, each helmed by a different director assigned a letter of the alphabet. The directors were then given free rein in choosing a word to create a story involving death." — Wikipedia

Nüüd on ilmavalgust näinud selle pretsedenditu disainiga antoloogia veelgi veidram järg, mis tehtud täpselt samade tingimustega. Kuna tähestikku pole vahepeal tähti lisandunud, on ka "ABCs of Death 2" komplekteeritud kahekümne kuuest eraldiseisvast lühifilmist (millest igaühel erinev autor). Nagu senise kogemuse põhjal eeldada võis, ei ole nende kvaliteet kaugeltki ühtlane: filmis leidub nii korralikke, keskpäraseid kui lihtsalt halbu segmente, kuid sedapuhku on mittemidagiütlevate osakaal eriti suur. Väärtuslik segment peaks minu hinnangul sisaldama kas loogilist narratiivi, intrigeerivat allteksti või vähemalt andekat puänti ning "ABC's of Death 2's" pole just palju segmente, millel vähemalt üks neist omadustest oleks. Kui üksikud erandid välja jätta, on stiilile pööratud rohkem tähelepanu kui sisule, mille tagajärjel jäävad lõviosa segmentidest segaseks ja panevad lihtsalt õlgu kehitama või kukalt kratsima. Võimalik, et kui iga režissöör oleks saanud teha pisut pikema segmendi, oleks neil õnnestunud oma ideed arusaadavamalt realiseerida. Vähemalt näevad need üldiselt päris korralikud välja, mille alusel võib järeldada, et asjaosalised said seekord töötada pirakama eelarvega.

Muide, on naiivne eeldada, et kõige etemad on segmendid, mille autorid on keskmisest tunnustatumad või kogenumad, sest "ABCs of Death 2" ühe mõttetuma (F is for Falling) tegid tandemis Aharon Keshales ja Navot Papushado, Quentin Tarantinole muljet avaldanud ning Eestiski üsna palju tähelepanu pälvinud põnevusdraama "Big Bad Wolves" lavastajad. Samuti ei paista millegi erilisega silma Vincenzo Natali ("Cube") ulmeline U is for Utopia. Ehkki märkimisväärseid segmente pole järjes peaaegu üldse, pean ma "ABCs of Death 2'st" kui tervikust ikkagi lugu, sest tegemist loomingulisust soosiva projektiga, mis annab vähetuntud tegijatele soodsa võimaluse fantaasia julgelt lendu lasta ja publikut üllatada. Liiga tõsiselt käesolevat antoloogiat võtta igatahes ei maksa — suurem osa segmentidest ongi lihtsalt naljaviluks tehtud harjutused. Mind üllatas, et täiesti tõsised on neist vähesed, mis võib-olla peegeldab ka režissööride suhtumist ülesandesse. Huvitaval kombel kujutavad päris mitu segmenti represseeritud homoseksuaalseid.

Muidugi uskusin ma, et häid üllatusi on rohkem. Ühtegi tõeliselt erilist või šokeerivat segmenti "ABC's of Death 2" paraku ei kätkegi, kuid vähemalt iga asjaosaline selgelt püüdnud originaalne olla (va M is for Masticate'i autor Robert Boocheck, kes kopeerinud filmi "Zombieland" algustiitreid). Paar tükki jätsid mulle siiski täitsa hea mulje. Kui "The ABCs of Death'i" valikust pidasin kõige tugevamaks Marcel Sarmiento stiilset D is for Dogfight'i, Jason Eiseneri lummavalt sürri Y is for Youngbuck'i ja Xavier Gens'i häirivat ja päevakorralist XXL'i, siis "ABCs of Death 2" omadest tooksin isiklike lemmikutena esile Robert Morgani inetu nukufilmi D is for Deloused, Jerome Sable'i realistliku V is for Vacation'i ning Steven Kostanski nostalgilise W is for Wish'i, mida inspireerinud odavad ulmefilmid ja vanad mänguasjareklaamid. Kuna inimeste maitse on teadupärast erinev, leidub loomulikult vaatajaid, kellele minu nimetatud segmendid jälle midagi ei pakkunud; mäletan, et möödunud aastal oligi HÕFF'il esimesest filmist muljetada eriti vahva, sest igaühel olid omad eelistused. Ja kuigi ma filmide tegemisest absoluutselt ei huvitu, panevad niisugused variatiivsed antoloogiad imestama, missuguse lühifilmi ma ise valmis teeksin, kui antaks võimalus kaasa lüüa.
>

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar