Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 11. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "The Breed" (2006)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"The Breed" (2006)

Ootuspäraselt ebaintelligentne ja napp põnevik, kus inimtühjale saarele suvitama tulnud noored peavad silmitsi seisma nende saabumist justkui oodanud verejanuliste koertega. Filme mõrvarlikest krantsidest pole just palju, nii et selles mõttes pakub "The Breed" teatavat vaheldust ning mõjub mõnes mõttes ambitsioonikaltki, sest usutavasti pole isegi põhjalikult treenitud ja nö kaamera ees olemisega harjunud loomadega tühiasi usutavat filmi teha, eriti kui nad peavad jätma tõesti ähvardava mulje. Ei saaks öelda, et need koerad, haukugu nad palju tahes, täiesti saatanlikuna mõjuvad, aga kui vaataja pole just mõni tulest ja veest läbi käinud postiljon, paistab oht kindlasti autentsem kui keskmises odavas kollifilmis. "The Breed'is" on põnevaim filmi keskosa, kui pole päriselt selge, mis koertel täpselt viga on, kust nad tulid ja kui suures hädas end suvilas peitvad ehmunud noored tegelikult on. Osa filmi lõbususest seisneb muidugi peategelaste suutmatuses loogiliselt käituda, sõltumata sellest, kas nad juhinduvad instinktidest või kindlast plaanist. Psühholoogiliselt pole nende katsumused muidugi pooltki nii heidutavad kui hulga omapärasema "Cujo" keskmes oleva ema omad, kes filmi lõpuosas peab näljase ja väsinud lapsega kitsas autorüsas peitma, marutõbine bernhardiin samal ajal manipulatiivselt väljas varitsemas. ("Cujo't", muuseas, mainitakse ka antud filmis.) "The Breed" ei püüagi innovaatiline olla, mistõttu on sündmustik kaunis etteaimatav, aga vähemalt ei paista silma sellist b-filmilikku odavust. Kui filmis oleks koerte lähedalolekut lakkamatult tunda ja lõpp mõistlikum oleks, julgeksin seda isegi korralikuks nimetada. Päris sellist laadi survival-filme tehakse nüüd tegelikult harva, sest popiks on saanud see mannetu found-footage stiil ja igasugu jaburused kummitustest-deemonitest. Omal ajal mulle "The Breed'i"-sugused vähenõudlikule tarbijale loodud teosed täitsa passisid, olgugi et neil erilist väärtust pole. Tekitas nostalgiat, käib kah.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar