Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 27. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Cat People" (1942)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Cat People" (1942)

Ehkki lugu on kontseptuaalsel tasandil põnev ning film ise oma ajast ees on, ei avalda 1942. aasta "Cat People" just tohutult muljet, eriti Paul Schraderi käe all valminud uusversiooni kõrval, mis on lihtsalt riskantsem ja sensuaalsem. Üheks selgeks probleemiks on, et kuigi selles loos on salapärase Serbiast pärit Irena ning ameeriklase Oliver Reedi abielu nii suure osatähtsusega — film algab nende kohtumisega loomaaias, millele järgneb, nagu tolleaegsetes filmides ikka, rõõmus kooselu —, on kõik stseenid, kus nad kahekesi on, just kõige üksluisemad. Usutavasti on probleem Irenat kehastavas Simone Simonis, kellest mõistetavalt ei saanudki staar. Irena tegelane peaks olema võluv ja veetlev, kuid samas petlik ning seega tekitama lõputult kõhklusi, kuid ometi on raske keskenduda tema puhul muule kui pentsikule aktsendile. Esialgu on raske mõista, mida Oliver temas üldse näeb, samas pärast ei saa nii täpselt aru, miks Oliver naises on sügavalt kahtlema hakanud.

Ometi tekitab elevust, et film tegeleb nii pädevalt teemadega nagu alateadvus, inimseksuaalsus ja vanad usundid, võttes muu hulgas appi leidlikke sugestiivseid detaile (meeldejäävana sümbolina mõjub suur Anubise kuju) ning osava valgustuse. Loomingulisust näeb ka näiteks stseenis, kus Irena näeb animatsiooni abiga loodud nägemust kaslastest ja Serbia kuningas Johnist. Arvestades, et "Cat People" on valminud ajal, mil psühholoogia oli nii keeruline teema ning filmid kaunis konservatiivsed, on siin muidugi küllaga imetlusväärset, ja tagatipuks on siin paar efektset momentigi, kus kõlab ootamatult metsiku kiisu pahaendeline urin. Film on hea ning üllatavalt huvitav, eriti millegi nii kiiresti ja odavalt tehtu kohta, kuid usutavasti oleks see lausa suurepärane, kui osatäitjad oleksid ilmekamad.

Käesolev film, muide, kasutas esmakordselt nüüdseks kõigile tuntud riugast, mis filmi produtsendi Val Lewtoni järgi ongi saanud nimeks Lewton Bus: "The term derives from the scene in which Irena is following Alice. The audience expects Irena to turn into a panther at any moment and attack. At the most tense point, when the camera focuses on Alice's confused and terrified face, the silence is shattered by what sounds like a hissing panther—but is just a bus pulling up. This technique has been used many times since. Any scene in which tension is dissipated by a mere moment of startlement, a boo!, is a 'Lewton Bus'."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar