Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 3. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Deathwatch" (2002)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Deathwatch" (2002)

Filmi tegevus leiab aset Esimese maailmasõja ajal läänerindel. Isoleeritud salk närvilisi Briti sõdureid jõuab pärast üht tulist lahingut otsaga vaenlase kaevikutesse, kus on vaid paar surmani hirmunud sakslast (kellest pole keeruline jagu saada) ning hunnik muda sisse mattunud surnukehi. Kindlalt teadmata, kuidas edasi toimida, otsustavad britid end näiliselt turvalistes kaevikutes mõnda aega varjata, kuid seal hakkab neile aina agressiivsemalt survet avaldama salapärane ja nähtamatu hädaoht, mis enne nende tulekut Saksa sõduritelegi saatuslikuks sai. Minu silmis on iga tõsine sõjadraama mõnes mõttes õudusfilm, mistõttu tekitas "Deathwatch" teatavat õõva juba enne murelikke britte üksteise vastu ässitava üleloomuliku jõu väljailmumist; filmis tuleb väga loomulikult esile hästi hirm ja paanika, mida tunneks väike rühm sõdureid, kes on vaenlase tagalas ega tea, mida edasi teha.

Õhustik on siin tõepoolest morn ja heidutav — horisondil laiutab tühjus, taevast ladiseb vihma ja maapõuest immitseb... verd. Kui vaadata "Deathwatch'i" sobival ajal ja sobivas kohas, võib teine naha alla pugeda küll, kuid stsenaarium jätab soovida, isegi kui filmi kirjutanud-lavastanud Michael J. Bassett on pingutanud, et "Deathwatch'i" lõpplahendus oleks pigem abstraktne ning lugu töötaks ka küünilisevõitu uurimusena inimloomusest ja sõjast. Atmosfäär on äge ja pärast võtete lõppu ilmselt mõned nädalad vannis vedelenud osatäitjad tublid (eriti Andy Serkis), aga ometi jääb "Deathwatch" oma ambitsioonide juures segaseks, pannes imestama, kas see oleks ehk efektiivsem, kui tegemist oleks lihtsakoelise monster movie'ga. Omanäolised on sõjateemalised õudusfilmid niiehknaa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar