Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 4. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Cemetery Man" (1994)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Dellamorte Dellamore" (1994)

"I'd give my life to be dead." Seda on väidetud ammu, et piir hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on õhuke ning vähemalt õudusfilmide seast on Michele Soavi unenäoline kultusfilm "Dellamorte Dellamore" (ehk "Cemetery Man"), kus Itaalias asuva väikelinna Buffalora kohalikus surnuaias võib seal vahina töötava Francesco Dellamorte meelehärmiks juhtuda mida iganes, ideaalne näide sellest. Ehkki esmapilgul on tegemist musta huumoriga vürtsitatud zombifilmiga, moodustavad elavad surnud "Dellamorte Dellamore'st" väikese osa. Mõtisklemaks sardoonilise Francesco süvenevate piinade kaudu nii armastuse kui surma üle, kombineerib selgelt elava kujutlusvõimega Soavi selles sürreaalses õuduskomöödias erootika, kummastavad nägemused, peene koomika, sümboolika, romantika, traagika, eksistentsialismi ning mõistagi gore'i ja kõhedad kaadrid Buffalora haudvaiksest surnuaiast.

Loogika ei ole siin prioriteediks. "Dellamorte Dellamore" on teadlikult absurdne, kuid ometi ei tähenda see, et film tunduks seetõttu maitsetu ja tõsiseltvõetamatu. Isegi kui selles esineb üksjagu lõbusat situatsioonikoomikat, ei luba nii kaalutletud sügavus kui loomulik ilu filmi suhtes ükskõikset hoiakut võtta — tegemist pole mingil moel lihtsameelse ega lapsiku linateosega. Miinusena tooksin ehk välja tõiga, et veetleva Anna Falchi roll nii pealiskaudseks ja segaseks jääb, samal ajal kui Francesco idioodist abilise Gnaghi osa nii mõttetult suur on. Seletamatu lõpplahendus tekitab samuti arusaamatust, jättes mulje, nagu poleks täpselt suudetud järeldusele jõuda, kuidas film kulmineeruma peaks, ent salata ei saa, et see on loo üks lummavamaid elemente. "Dellamorte Dellamore" on ühtaegu morbiidne ning sensuaalne õuduslugu, mille omanäolisust ja fantaasiaküllasust jääb mõneks ajaks mäletama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar