Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 20. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Demons" (1985)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Dèmoni" (1985)

"Demons" on igatahes hulga kaootilisem ja korrapäratum film kui ma tahtnud oleks; Itaalia õudusfilmides ei olegi loogika reeglina prioriteediks, ent kuna ma teadsin konkreetselt, et see on lugu seltskonnast kinokülastajatest, kes satuvad hirmsate deemonite rünnaku alla, uskusin ennatlikult, et äkki ei osutu see totaalseks tohuvabohuks... ja ometi ma eksisin. Ent kui kõrvale jätta ilmselged süžeelised puudujäägid, on "Demons" värvikas, edev ja lausa novaatorlik õudukas, kust leiab igal sammul kavalusi. Näiteks mõjub originaalsena, et õudused, millega seansile kogunenud inimesed (kelle seas on millegipärast pime mees) silmitsi seisma peavad, on neile vägagi tuttavad, sest äsja nägid nad samu asju filmis, mida vaatama tulid ning saavad sellest lähtuda, et toimuvat mõista. Kino Metropol, kus tegevus aset leiab, pole selgelt mõni kitsas kuut, nähes ütlemata grandioosne ja ruumikas välja. Lisaks kinomaja erksavärvilisele interjöörile on ergastava toimega ka muusika ning siinkohal ei pea ma niivõrd silmas Claudio Simonetti filmimuusikat, vaid kaheksakümnendate rokki ja heavy metalit, mida on filmis lademes — esindatud on teiste lugude seas näiteks Billy Idoli 'White Wedding' ning Accepti 'Fast as a Shark'. Niisugused nüansid annavad "Demons'ile" jumet ja teevad selle mõnes mõttes ekspressiivsemakski kui on näiteks Dario Argento filmid (kes oli "Demons'i" produtsendiks ja kaasstsenaristiks). Ehkki "Demons'i" narratiiv ajab ruttu segadusse ja teostus oma ambitsioonikuses kohmakas tundub, kätkeb film kogenud vaataja jaokski mõningaid üllatusi — imetlusväärsed eriefektid nende seas — ning tagatipuks on see päris meelelahutuslikki. Heaks nimetada on filmi küll raske; tõepäraseim on öelda, et tegemist säravalt kunstilise ja stiilipuhta Euroopa rämpsuga.

The building used for the exterior shots of the movie theatre still exists; it's a club called "Goya", whose appearance in the film has brought it fame and now regularly hosts horror conventions today.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar