Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 26. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Doghouse" (2009)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Doghouse" (2009)

Jantlik Briti õuduskomöödia semude seltskonnast, kes sõidavad nädalavahetuseks Moodley-nimelisse kolkakülla, et võtta seal koos napsu ja lohutada üht enda hulgas, kelle abielu on just lõppenud. Kohale jõudes avastavad nad, et valla on pääsenud viirus, mis teeb inimesest liha himustava metslase... aga millegipärast mõjub see nii ainult naistele, kes on juttude järgi Moodley's suures ülekaalus. "Doghouse'i" unikaalsus zombikana seisnebki kavalas idees, et laiskade tühikargajate seltskond peab rinda pistma just arutute naiste hordidega, kes tahavad nad alla kugistada, nii et film on suuresti absurdne satiir soorollide teemal — filmi loogika järgi koosneb meessugu kaasajal kehkenpüksidest, kes elavad naise tuhvli all.

Niisugused on igatahes antud loo peategelased, kes sõprade läheduses käituvad kõvade meestena, aga kodus ei julge naise läheduses suud ka lahti teha ning peavad isegi sõpradega nädalavahetuseks väljasõidule minemiseks julguse kokku võtma, kartes suurt tüli. Ja Moodley's saab väljend "naine sööb mu ära" ootamatult väga otsese tähenduse. Ühesõnaga päris terane ja vaimukas film, isegi kui suur osa situatsioonikoomikast näib olevat "Shaun of the Dead'ist" tuletatud ning tegevustik üksluisevõitu on. Zombide kallal on küll kõvasti vaeva nähtud, sest iga individuaalne naiselukas on ainulaadne nii välimuselt kui käitumiselt — siit leiab tigedaid strippareid, korpulentse kokatädi, hekikääridega vanaema jne. Sellest aspektist on "Doghouse" igatahes loominguline ja tagatipuks piisavalt meeleolukas kah, nii et täitsa asjalik teine, vähemalt zombifilmide kontekstis. Danny Dyerit oli mul muide võimatu tõsiselt võtta, sest kriitik Mark Kermode, kes teda üldse ei salli, on näitlejat raadios nii palju pilganud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar