Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 17. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Dracula" (1979)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Dracula" (1979)

1979. aasta "Dracula" on esteetiline ja maitsekas ekraniseering Bram Stokeri märgilisest õudusromaanist, mille tegemiseks kulutati selgelt pirakas rahasumma. Frank Langella kehastuses on Dracula šarmantne ja salapärane kuju, kes ei tundu just usaldusväärne, ent mehe läbitungiv pilk, madal tämber ning härrasmehelik maneer teevad ta neidude jaoks see-eest veidralt ligitõmbavaks. 1979. aasta "Dracula's" ei ole nimitegelane kiskjalik ega agressiivne, manipuleerides potentsiaalsete ohvritega just malbete sõnade ja sarmiga, mida Langellal on ohtralt. Teostuselt on 1979. aasta "Dracula" oma elegantsuselt kahtlemata imetlusväärne, ehkki minu süda kuulub alatiseks Coppola versioonile, mis kah omal moel edev, aga kordades riskantsem ja sensuaalsem. Käesolev linateos on vaieldamatult kompetentne ning meelitavalt kunstipärane, ent kuidagi eripäratu. Usutavasti võiks see enim sobida inimesele, kes pole varem ühtegi "Dracula" filmiversiooni näinud, aga mina, kes ma olen vägagi tuttav Coppola omaga, näinud Tod Browningu 1931. aasta klassikut, naernud häälekalt "Dracula 3000" üle ning suutnud pooleldi (!) ära vaadata Dario Argento laidetud "Dracula 3D" (jah, ma olen masohhist), ei leidnud käesolevast filmist midagi põnevat. Aga Langella on surematu Draculana tõesti lahe; kindlasti paneb ta keskmise naissoost vaataja praegugi ihalevalt ohatama, kui too vaataja just Edwardile mõttes truudust pole vandunud. Just sellisena kujutasin ma Draculat Stokeri romaani lugedeski ette.

Mis võib filmi puhul aga häirima jääda, on tuhmid värvid. "Dracula" on midagi must-valge ja värvifilmi vahepealset ning näeb selle tagajärjel mitte ainult ebaloomulik, vaid lausa inetu välja. Tuleb välja, et film pole alati niisugune olnud. Kui "Dracula" kinodes jooksis, oli see normaalselt erksavärviline, ent 1991. aastal ilmunud widescreen Laserdisci jaoks lasi režissöör John Badham "Dracula" saturatsiooni töötlemise teel märgatavalt vähendada, et see oleks visuaalselt lähedasem tema esialgsele ettekujutusele. Nimelt oli Badhami algne plaan "Dracula" must-valgelt üles võtta, kuid stuudio Universal ei olnud sellega päri. Paraku leiab sellesama "kahvatu versiooni", mis Laserdiscil ilmus, ka igalt olemasolevalt DVD'lt ja Blu-ray'lt. Ühest küljest tundub loogiline, et eredad, soojad värvitoonid ei sobi niisuguse morni ja kõleda filmi juurde, kuid samas ei olnud hilisem remastering teab mis asjalik lahendus. Kahestusväärseim on, et esialgset "värvilist versiooni", mis jooksnud kinodes, televisioonis ja ilmunud VHS'il, pole sugugi kerge leida. Universalist oleks olnud ratsionaalne panna Blu-ray'le kumbki variant, kuid nähtavasti tähendanuks see suuri kulutusi ja vaeva.

PS. Taipasin vaatamise käigus, et olen filmi kord ammu lapsenagi näinud. Just stseenid, kus võib näha Draculat mööda seina üles ronimas, olid eriti tuttavlikud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar