Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 19. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Dying Breed" (2008)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Dying Breed" (2008)

"Dying Breed", milleni juhatas mu Den of Geek'i ootuspäraselt asjalik artikkel "The 25 best horror movies you've never seen", on kahtlemata väärikas meeldetuletus, et maailmas eksisteerib tänini kohti, kus viisakusest ega hügieenist midagi ei teata ning õhtusöögiks söödavas lihas on haavlid sees; kohti, kus pealtnäha sõbralikuna näivad lapsedki on kasimata, oskavad vaevu rääkida ning on altid koera kombel hammustama, kui liiga lähedale minna. Filmi tegevus toimub nimelt Tasmaanias ja sealne kolgas, juhul kui film seda tõepäraselt kujutab, ei kutsu kanti külastama. "Dying Breed'i" võtsingi oktoobrikuu kavva põhjusel, et selles oleks mõni Austraalias valminud film (ja Austraalia õudusfilmides on juba keskkond üksinda reeglina õudne). Mis on selle sisuks, ma aga järele ei uurinudki, nii et legendaarse tasmaania tiigri mainimiseni filmi 15. minutil sain ühesõnaga põhjalikult mõistatada, mis laadi oht siin noori peategelasi kimbutama kukub. Pikapeale sai selgeks, et kuigi väljasurnuks peetaval loomal (keda ajab ka Willem Dafoe taga pitoreskses draamas "The Hunter") on filmis tõepoolest teatav osatähtsus, on probleemide põhjustajaks hoopis kamp loomastunud kannibale, kes on seotud müütilise The Piemani ehk Alexander Pearce'iga.

Sarnaselt Trashile jäi mulle põhjendamatuks filmi vajadus puudutada samaaegselt kahte täiesti erinevat legendi, mida omavahel siduda õigupoolest ei saa. Selle tulemusena on lugu kuidagi umbmäärane kannibalide räpasesse pessa sattumiseni filmi teises pooles... ja sellest hetkest saab "Dying Breed'ist" konkreetselt "Wrong Turn'i" Austraalia versioon. Pärast Jack Ketchumi "Off Season'i" ja tolle järje lugemist läheb nagunii tublisti aega, enne kui üks lugu metsistunud inimsööjatest mulle tõeliselt naha alla poeb, ükskõik kui räme see on. Kiidan aga tegevuspaiga autentsust, samuti suudab "Dying Breed" muuta tõeliselt hirmuäratavaks karulõksud. Filmis astub muide üles Austraaliast pärit Leigh Whannell, keda üldsus tunneb hittide "Saw" ja "Insidious" stsenaristina (ta astus kummaski ka üles).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar