Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 17. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Eating Raoul" (1982)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Eating Raoul" (1982)

Iroonilisel kombel olen ma sel kuul intensiivselt erinevaid õudusfilme vaadates hoopis päris palju naerda saanud. Alles mind näiteks pani turtsuma "WolfCop'i" taotluslik naeruväärsus ja nüüd lõbustas mind võllahuumorist tulvil kultusteos nimega "Eating Raoul", mille žanrite all on horror IMDb's ehk sobimatult — jah, filmi keskmes on abielupaar, kes on nii rasketes rahahädades, et peab pöörduma inimeste maha koksamise ja paljaks röövimise poole, kuid olemuselt on see ennekõike midagi John Watersi kergemate filmide sarnast. Morbiidne ja haiglasevõitu küll, ent mitte otseselt šokeerivgi, nii et õudusfilmiks nimetada seda kuidagi ei saa. Satiirilise farsina on "Eating Raoul" see-eest provokatiivne ja julge, eriti tolle aja kohta. Otseselt meeldivaid tegelasi filmis igatahes ei ole. Isegi Blandid, kes tapavad ja röövivad unistuse nimel omada uhket restorani, paistavad ruttu silma valskuse ning suure egoga, olles samas täiesti oma nime väärilised. Nende ohvrid on jälle õgardlikud ja seejuures ebaõiglaselt jõukad perverdid. "Eating Raoul'il" on ühiskonnast väga küüniline ja iseäralik ja ehk mitte kõige tabavam nägemus, kuid filmi peene napakuse juures on midagi meelitavat. Ma olen muidugi sedasorti inimene, kellel oht naerma hakata, kui filmis mõni eriti imelik kuju jõulise kolksatuse saatel praepanniga kahjutuks tehakse. Niisugune äkiline must huumor mulle istub ja filmi värvilisus on virgutav (juba kaadrid Los Angelese tänavapildist filmi alguses on kenad), kuid minu arust pole "Eating Raoul" nii nutikas, kui arvab end olevat ning kaldub labasusele kohati põhjendamatult. Omapärane kultusfilm, aga mitte väärtfilm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar