Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 5. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Horns" (2013)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Horns" (2013)

Stephen Kingi poja Joe Hilli samanimelisel romaanil põhineva "Horns'i" režissööriks on Alexandre Aja, kes omale nime teinud Prantsusmaal valminud "High Tension'iga" ning kultusfilmide "The Hills Have Eyes", "Piranha" ja "Maniac" mainekate uusversioonidega. Mõne aja eest väitis Aja menukirjanik Bret Easton Ellise podcastis, et teda köitvat lood inimestest, kes peavad välja rabelema keerulisest ja hirmutavast situatsioonist. Sama kehtib ka "Horns'i" peategelase Ignatius Perrishi puhul, kes avastab ühekorraga, et seletamatul kombel on talle otsa ette kasvanud niisugused sarved, mis võiksid samahästi olla vanakuradil endal (ja need muutuvad aina suuremaks). Kõige müstilisem on aga, et korraga hakkab iga vähegi patune inimene tema läheduses pentsikult käituma, pelgamata päevavalgele tuua räpaseimadki saladused ja kõlvatud ihad. Ig'i, nagu teda kutsutakse, elu ei olnud lilleline enne sarvede tekkimistki, sest tema koduks oleva väikelinna elanikud on ühes meediaga veendunud, et noormees on süüdi oma tüdruksõbra surmas. Niisiis taipab Ig, et talle omistatud anomaalsed "võimed" on võti tõeliselt süüdlaselt ülestunnistuse saamiseks, aga viimast taga ajades põhjustab ta enda ümber tõelise tohuvabohu.

"Horns'i" esimene pool on oluliselt jantlikum kui ma oodata osanuks, kuid kontseptuaalselt on film nõnda omanäoline, et absurdsed situatsioonid ei tundu ülepakutud ja panevad tõesti muhelema. Kuna lõppude lõpuks on tegemist küünilise mõistulooga inimloomusest, omab koomika tagamõtetki. Enamasti jätavad mind kuidagi külmaks ülemeelikud õudusfilmid, mis huumoriga liialdavad, kuid seekord tundub see ühesõnaga põhjendatud, olgugi et film kipub nii-öelda ühte ja sama anekdooti sada korda rääkima. Ehkki IMDb liigitab filmi õudukaks, on "Horns" õigupoolest musta huumoriga vürtsitatud traagiline fantaasialugu ja seejuures päris noortepäranegi teine (mitte halvas mõttes). Juba filmi alguses kuulab Ig vinüülplaadilt David Bowie laulu '"Heroes"', mis mäletatavasti kõlas populaarse noortedraama "The Perks of Being a Wallflower" ühes fundamentaalses stseenis. Filmi käigus nii välimuselt kui käitumiselt aina deemonlikumaks muutuvat Ig'i kehastab Daniel Radcliffe, kes mulle ausalt öeldes üllatuse valmistas. Kui nt Robert Pattinsoni puhul suudan teadvustada, et tegemist mitmekülgse näitlejaga, kelle jaoks päevavalguses sädeleva vampiiri mängimine oli vaid osa karjäärist, siis Radcliffe ongi mu silmis alati võluripoiss Harry olnud... ja käesolev teos vist muutis mu mõtteviisi lõpuks. "Horns" on küll pikavõitu, mõnevõrra labane ning loo tuuma moodustav mõrvamüsteerium ei ole teab mis originaalne, aga film võlub oma teravmeelsuse, innovaatilisuse, küünilisuse ja teatava vanamoelisusega — mitte ainult ei puudu filmist kaasaegne tehnoloogia, vaid Ig sõidab ka veripunase AMC Gremliniga ning tegevus toimub rahuliku miljööga väikelinnas... kus nähtavasti igaühel on midagi varjata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar