Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 31. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Hour of the Wolf" (1968)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Hour of the Wolf" (1968)

Näiteks Woody Alleniga on mul sellised lood, et kuskil kord aastas tekib tuju vaadata mõnd ta vanemat filmi, mida ma veel näinud pole, ja mida ma ka ei valiks, mõjub see kohe tuttavlikult. Kuigi mees on filme teinud tohutult, on need reeglina kõik päris sarnased, kuid Alleni malbe stiil mulle istub ja seetõttu on tore aeg-ajalt tema filme vaadata — nagu torkaks sissekantud soojad sussid jalga. Enam-vähem samamoodi on mul Ingmar Bergmaniga, kelle looming on nõnda äratuntav mitmel põhjusel, alustades sellest, et tal oli komme töötada võimalusel samade näitlejate ning operaatoriga, või siis selle jõuliselt ahastusliku meeleolu pärast, mis tema süngetes draamades nii dominantne on.
"The Hour of the Wolf is the hour between night and dawn. It is the hour when most people die, when sleep is deepest, when nightmares are most real. It is the hour when the sleepless are haunted by their deepest fear, when ghosts and demons are most powerful. The Hour of the Wolf is also the hour when most children are born."
Ka "Hour of the Wolf", mis "Persona" kõrval on filmitegija ainus õudusfilm, on nii tehnilises kui temaatilises mõttes eksimatult bergmanlik ja enamgi veel: kõhe ja painajalik, napp, süvapsühholoogiline, tulvil retoorikast — ühesõnaga suhteliselt nõudlik ja äärmuslik linateos. Kohati ehk liigagi abstraktne, aga Bergmani oskus luua pahaendelist atmosfääri on ilmselge, mistõttu on kahetsusväärne, et mees ei teinud sagedamini selliseid häirivaid, "hirmsaid" filme. Antud juhul on ta lähtunud rohkem kujutlusvõimest ja instinktidest kui ratsionaalsusest või loogikast ning tulemus on mõnevõrra jabur ja ebameeldivalt pretensioonikaski, aga põrgulikult efektne; kahtlemata on "Hour of the Wolf" kõhedam ühestki teisest selle kuu jooksul nähtud õudusfilmist. Vaimselt ruineeritud Johani nägemused filmi lõpuosas, ühtaegu seksuaalsed ja ängistavad, jäävad eriti teravalt meelde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar