Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 6. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Island of Lost Souls" (1932)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Island of Lost Souls" (1932)

"Island of Lost Souls'i" aluseks on H. G. Wellsi teos "The Island of Doctor Moreau" (ehk "Doktor Moreau' saar"), mille teatumaks ekraniseeringuks võib jälle pidada kurikuulsat 1996. aasta filmi, kus oma isiklikul saarel ebaeetilisi eksperimente korraldava doktor Moreau rollis on legend Marlon Brando. Käesolevas kultusteoses mängib Moreau'd Briti näitleja Charles Laughton, kes lahkus meie seast juba enam kui pool sajandit tagasi. Ka Blondie on teinud muide laulu 'Island of Lost Souls', millel eriti sürr muusikavideo. See selleks.

1932. aastal välja tulnud "Island of Lost Souls" on üpris lühike film (70 minutit), mistõttu jääb minu meelest võigas ja tähendusrikas lugu veidi pealiskaudseks, samuti võib häirima jääda kohmakavõitu dialoog ("Say, what is all this mystery about, uh, Moreau and his island?" - "I don't know. If I did know, maybe I would want to forget"). Laughton pole šarmantse, aga samas nii koletisliku Moreau'na kehv, kuid tegelane ise on mugandamise käigus saanud mõnevõrra üheplaaniliseks, olles lihtsalt salakaval moraalitu antagonist; film ei pööra loomi inimeselaadseks muutva teadlase radikaalsete ideaalide ja põhimõtete tagamaadele eriti tähelepanu. 1996. aasta filmis mõjub Moreau põnevamalt ainuüksi seepärast, et on iseäraliku välimusega, vähese liikuvusega ning oma saarel tõeline ebajumal, kelle ekstravagantsed avalikud esinemised tekitavad meeletult kära. "Island of Lost Souls'i" Moreau tekitab õigupoolest tunde, nagu kohe-kohe peaks kohale tulema James Bond, et mees paika panna. Loo teeb omamoodi lõbusaks tõik, et see on naeruväärselt seksistlik isegi kolmekümnendatel valminud filmi kohta. Kui saatuse tahtel Moreau saarele sattunud võõras Edward taipab, et saarel elav eksootiline kaunitar Lota (kes on muuhulgas ainus naine saarel) kujutab endast mehe õnnestunuimat eksperimenti, tunneb Edward õudust, kuna Moreau'l oli jultumust anda vaesele loomale naise tunded. Saare karvased ja urisevad elanikud, kes pärit Moreau kõledas laboratooriumist, mõjuvad muidugi hirmutavalt, himustades salamisi nii liha kui naist (mida Moreau neile sihilikult keelanud on, lootes nende animaalset külge taltsas hoida). Nagu ka 1996. aasta filmi puhul, on kõige hirmutavam hetk, mil Moreau taipab, et tema kehtestatud seadused on unustatud ja ta ei saa loodud olendeid enam kontrollida...

PS. Mainitud 1996. aasta film on üpris naeruväärne ega vääri otseselt vaatamist, kuid soovitan näiteks siit lugeda lähemalt filmi valmimisest.

6 kommentaari:

  1. Arvestades, et tegu on siiski väga varajase helifilmiga, käib teadud pulp element paratamatult kaasas. Nii Laughton'i ikooniline osatäitmine kui kui filmi pikkus oli minu jaoks osa šarmist. Vananenud - jah, ent kontekstis vaadates - väga muljetavaldav. Mitte nii kompleksne või nii hästi ajahambale vastu pidanud kui "Frankenstein" (1931), ent vähemalt sama hea või parem kui "Dracula" (1931) ning kõvasti parem kui esimene märgiline zombie film "White Zombie" (1932), kus samuti astus üles horror-legend Bela Lugosi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See, et lugu ise on vananenud, ma pahaks ei pane, aga antud filmis ei avaldu ehk selle sügavused. Ma pole muidugi raamatuga tuttav, aga kurikuulus film Brandoga seletas natuke lähemalt tema loodud ühiskonda, selle poliitikat ja Moreau enda nägemust maailmast ning oma loomadest. 1996. aasta filmi püüti natuke kaasajastada geneetika-teemaga ning nende väikeste kiipidega, mis loomadesse paigaldati, et neile vajadusel elektrišokke anda. Kui loomadel õnnestus need endast eemaldada, oli see päris hirmutav. Lost Souls'i Moreau vehkis lihtsalt piitsaga, üllatavalt primitiivne valik, arvestades relvade olemasolu tol ajal.
      vivisection, muide, on minu jaoks uus mõiste ja ma ei tea, et ma oleks seda kuulnud kuskil peale Moreau-loo.

      Kustuta
  2. http://www.listal.com/list/totally-fcked-up-films-disturb

    Random, oled vaadanud neid? Mulle soovitati Cannibal Holocausti kunagi, pole veel proovinud vaadata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kunagi sai kokku loetud jah, mitu täpselt nähtud on. Eks ikka enamikke. Oktoobris tuntumatest nö šokifilmidest on kavas Cannibal ferox ja Murder-Set-Pieces.

      Cannibal Holocaust, ehkki ekstreemne, on minu arust päris kurb ja mõtlemapanev film inimloomusest. Kuna seal tõepoolest on paar loomade tapmist kujutavaid stseeni (ja muud), ei tule loo sügavam tagamõte paraku tihti teemaks.

      Kustuta
    2. Siis ma ilmselt ei vaata ka seda :(

      Kustuta
  3. P.S: Cannibal Holocaust'ist eksisteerib ka ametlik 90 minutine versioon, kus loomade vastu läbiviidav vägivald on välja lõigatud.

    VastaKustuta