Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 6. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Pulse" (2001)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Kairo" (2001)

Sajandivahetuse paiku valminud apokalüptilise tondifilmi "Kairo" (ingliskeelne pealkiri "Pulse") väljapaistvaimaks omaduseks on selle rusuvalt depressiivne meeleolu, mis ühes metafoorilise süžeega peegeldab filmi kirjutanud-lavastanud Kiyoshi Kurosawa tehnoloogiavastast hoiakut. Autori seisukohalt on arvutite pideva kasutamise tulemuseks sotsiaalne häving, sest kui inimene kõigest kaugeneb, et päevast päeva kuvarit jõllitada, kaob temast pikapeale elu, huvi päriselt suhtlemise vastu; ta muutub vaimuks. Võimendatult rõõmutu atmosfäär ja pahaendeline sündmustik teevad "Kairo" õudusfilmina kahtlemata efektiivseks, ehkki teravalt jäävad meelde pigem üksikud hirmuäratavamad seigad kui film tervikuna (mis ülemäära umbmääraselt üles ehitatud). "Kairo" on vähemalt üks neist eeskujulikest õudusfilmidest, kus õhustik on algusest peale nii ärev, et vaikust alati märkab ning iga väiksemgi vari või peegeldus oomenina mõjub. Sporaadiliselt toimub ootamatuid enesetappe, kuvaritele ilmub hoiatuseta sürreaalseid kujutisi ning tavalisteski eluruumides võimutseb järsku kurjakuulutav hämarus ja vaikus — kõik see on ettevalmistus millekski katastrofaalseks.

Et filmi väljatulekust on möödas pea 15 aastat, on ajahammas seda korralikult purenud — arvutid on lihtsalt sedavõrd palju muutunud — ning selle morbiidne nägemus tehnoloogiast ei tundu enam kõige tõepärasem. Kas või seepärast, et kaasajal kasutatakse aktiivselt sotsiaalvõrgustikke jne, mis on teatavasti ka problemaatiline, kuid seeläbi on inimesed nüüd absoluutses ühenduses. Enam ei süvenda internet kasutaja üksildustunnet ja eraldumust, vaid varastab just vastupidiselt igasuguse privaatsuse, mis on muidugi omaette teema. Vanasti räägiti arvuti ja konkreetsemalt arvutimängude mõjust neist sõltuvuses inimese psüühikale ja käitumisele muidugi palju. (Nüüd ei kasutata arvuti- ja internetiteemalistes diskussioonides sõna sõltuvus justkui üldse, tundub mulle.) "Kairo" tähendusrikas ja nõudlik lugu, mis mõtiskleb isolatsiooni ning selle tagajärgede üle, ei ole ühesõnaga haarav ega ajakajaline; küllap võtaksin filmi taotlusi tõsisemalt, kui ma näinuks seda ajal, kui internet sotsialiseerumisele ägedamalt vastandus. Jaapani tondfilmid on oma olemuselt stereotüüpsed ega avalda mulle reeglina nagunii muljet, kuid vähemalt on "Kairo" tänu intrigeerivale teemale natukenegi omanäoline. Olen kord ka USA uusversiooni "Pulse", millest ma ei mäleta suurt midagi, aga usutavasti on see kordades rumalam ja noortepärasem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar