Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 12. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Magic" (1978)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Magic" (1978)

Corky on osav, kuid kohmetu mustkunstnik, kes ei suuda oma väikeste esinemiste käigus ühegi pealtvaataja huvi üleval hoida. Enamasti pole ta õhtu esimese kaarditrikigagi ühele poole saanud, kui pealtvaatajad juba joobnult püsti tõusma ja väljapääsu suunas liikuma hakkavad. Ühel õhtul satub mees eriti täbarasse olukorda, kui tähtsa kaarditriki käigus hüüab keegi võõras klubi teisest otsast, mis meetodeid mees triki sooritamiseks teeb, kuid hüüdja ei osutugi inimeseks, vaid nukuks nimega Fats. Viimane on nimelt kõhurääkimistki valdava Corky uus partner, kes aitab teda tollest hetkest esinemistel trikkide juures ja räägib samal ajal publikule anekdoote. Aja jooksul saab tandem populaarseks ja tulemusena pakutakse Corky'le paljulubavat võimalust saada omaenda telesaade. Entusiastlik Corky on pakkumisest vägagi huvitatud, kuid ühel hetkel hakkab mees pingeid tundma ja põgeneb ühes puidust kamraadiga avalikkuse tähelepanu eest naise juurde, kellesse kooliajal kiindunud oli. Täielikus eraldatuses hakkab Corky ja Fatsi "sõprus" aina hirmutavamaks muutuma — nende vahel toimuvad privaatsed vestlused, mis muutuvad ruttu tülideks — ning ühel hetkel tekib küsimus: kas Corky on vaimselt häiritud või vahest on nukk üleloomulik?
On irooniline, et kuigi Fats on põhimõtteliselt Corky ebakindluse ja haleduse kehastus, toob see nukk talle spontaanselt kuulsuse ning paljastab tema potentsiaali esinejana. Corky on talendikas ja mustkunstile terve elu pühendanud, kuid ometi on ta laval lootusetu... ja päästjaks osutub ta inetu nukk, kes kaudselt ongi sellest lootusetusest sündinud. Mõistatuslikkust lisab siinkohal asjaolu, et film ei paljasta, miks Corky otsustab esinemistesse just kõhurääkimise integreerida ja mis on Fats'i täpne päritolu. Aga "Magic" pole kaval argument pealesurutud kuulsuse vastu, nagu mulle esialgu paistis. Film vihjab varakult, et Corky koht ei peaks nagunii olema telestuudio, vaid hullumaja: NBC'ga koostöö jätkamisest keeldub mees põhjusel, et kanal peaks talle tegema profülaktilise tervisekontrolli, ja ehkki mees on sarmikas introvert, kipub ta teatud hetkedel ootamatult "plahvatama". Seda enamasti siis, kui nukk on vahetus läheduses; muudel hetkedel on Corky vaimukas, südamlik ja usalduslik. Kuna kriitilises olukorras kontrollib Fats omanikku ja mitte vastupidi, on nende suhe pingeline ja ebamugav. Kõhedust tekitab stseen, kus Fats annab omanikule nõu, kuidas ühe probleemiga tegeleda ja "jälgib" siis aknalt, kuidas mees pimedas õues ta juhiste järgi kuulekalt toimib. Kuigi Fats on liikumatu nukk, kellele Corky annab hääle, mõjub ta iseseisva karakterina; loo "kurja tegelasena", kelle pahatahtlikkus ja manipulatiivsus Corkyt survestavad. Lõpuks on loogiline järeldada, et Corky on skisofreenik, aga filmi käigus tekitab ta ambivalentseid tundeid. Igal juhul mõjub Corky selles loos kannatajana ja Fats süüdlasena, isegi kui nad on "üks ja sama". Film ei välista jälle täielikult, et mees polegi püstihull ja nukul on päriselt oma teadvus, mis muudab selle veelgi mitmetasandilisemaks.
Sarnaselt klounidele pean nukke — eriti vanamoelise välimusega puidust nukke nagu Fats — juba välimuselt hirmutavaks, sest nad on küll antropomorfsed, ent kõik tundub nende puhul nii ebaloomulik. Fatsile on antud Corkyt mängiva Anthony Hopkinsi näojooned, millest tingituna on meest ja nukku ühes kaadris näha kuidagi pahaendeline. Rolli mängimiseks kõhurääkimise ja mustkunsti põhitõdesid õppinud Hopkins, kes on Corkyna ootuspäraselt hea (ja Fatsina...), olla kartma hakanud, kui nuku endaga võtete alguses harjutamise eesmärgil koju kaasa viis ja temaga kahekesi jäi. Kuigi filmis on morbiiseid seiku, ei ole "Magic" odav ega verine nagu "Child's Play" filmid, kus nukk on selgelt elav miniatuurne sarimõrvar ja tapab inimesi meele lahutamiseks. Tegemist on ennekõike kompleksse psühholoogilise thrilleriga ja seda usutavasti põhjusel, et filmi tegijatele on õudusžanr muidu kauge: stsenaristiks William Goldman ("The Princess Bride") ja lavastajaks just meie seast lahkunud Richard Attenborough. Intelligentne ja subtiilne thriller, mida võimalik mitmeti tõlgendada. Filmist leiab asjaliku retsensiooni ka Mihkel Kleisi kunagisest blogist Rodendronite invasioon.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar