Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 29. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "The Mummy" (1932)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"The Mummy" (1932)

"The Mummy" kuulub kõige olulisemate filmide sekka mahukas Universal Monsters'i seerias, mis toonud kuulsuse sellistele kujudele nagu Bela Lugosi ("Dracula"), Lon Chaney ("The Phantom of the Opera") ning Boris Karloff, keda teataksegi ennekõike käesolevast filmist ning 1931. aasta "Frankenstein'ist". Mis Karloffi kui väga kleenukese inimese välimuse puhul silma paistab, on tema tugevad näojooned, mis andsid talle loomuliku intensiivsuse ja lihtsustasid temale põhjaliku grimmi kandmist, mille suhtes näitlejal oli ennenägematu taluvus. Stseeni jaoks, kus Imhotepi muumia pärast sajanditepikkust sarkofaagis sitsimist ootamatult ärkab, kulus grimeerija Jack Pierce'il tervelt kaheksa tundi ja kõvasti ebameeldivaid aineid-vahendeid, et Karloffi ette valmistada, kusjuures stseeni filmimiseks kulus tunde vaid kaks. Ühesõnaga on "The Mummy" "Frankenstein'i" kõrval teine särav näide Karloffi pühendumusest moondunud peletiste mängimisel.

Kui rääkida Universali klassikalistest õudusfilmidest üldisemalt, siis "The Mummy" nimitegelane pole väljanägemise poolest üldsusele küll nii tuttav kui Dracula Lugosi kehastuses või juba mainitud Frankenstein, kuid sama meeldejääv on ta kindlasti — isegi siis, kui on vabanenud linast, millesse mähitult ta sarkofaagis passis ning kehastunud salapäraseks Ardath Bay'ks, kes juba päris inimese moodi, aga omab selgeid surnukehale omaseid väliseid tunnuseid. Osatäitjatest väärib tähelepanu ka Zita Johann, kes mängib Imhotepi huviorbiiti sattuvat veetlevat neidu; just umbes selline näitlejatar pidanuks kehastama "Cat People'is" Irenat. Film ise on kütkestavalt rahulik ja tõsine, sugugi mitte tobe nagu filmi vanuse või süžee põhjal eeldada võiks. Samas ei suuda see õieti millelegi püsivalt keskenduda ja tulemusena tundub kõik, mis jääb meeldejääva alguse ning atmosfäärilise lõpu vahele, kuidagi ebaühtlane ja kohmakas. Kõrvaltegelasi on liiga palju. Samas on "The Mummy" ju hästi üles võetud ning iseendast lugu pidada oskav teos, mis ei pane haigutama. Alles hiljuti "Dracula Untold'iga" Dracula taas kinolinale toonud stuudio töötab parasjagu rebooti kalla. Eks näis, kuidas välja kukub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar