Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 23. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Pin" (1988)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Pin" (1988)

Unikaalse psühhodraama "Pin" südames on Leon ja õde Ursula, kelle arstist isa hoiab kabinetis anatoomiliselt korrektset nukku Pin'i. Mees rakendab toda nii omaenda laste kui patsientide harimiseks tervise teemadel — mees on nimelt oskuslik kõhurääkija ning oskab Pin'i veenvalt "kõnelema panna", mis tekitab vaimustust just Leonis. Lapsena suhtub ka Ursula Pin'i nagu pereliikmesse, aga kui tema mõistab algusest peale, et nukule annab hääle isa, siis Leon usub, et Pin ongi elus... ega vabane sellest veendumusest. Leoni häirituse tagamaad on kohe selged, sest poiss on sirgunud konservatiivses majapidamises ja pidanud suure osa lapsepõlvest veetma arstikabinetis, kus häiriva välimusega nukk teda "õpetab", kusjuures ühel hetkel tuleb jutuks ka seksuaalvahekord. Tagatipuks on Leonil lapsena traumaatiline kogemus, kui hiilib salaja isa kabinetti, et Pin'iga aega veeta ning peab tunnistajaks olema, kuidas medõde end nukuga rahuldab. Ta ei suuda mõista, miks naine käib nii ebasündsat ümber kellegagi, kes talle nõnda kallis ja lähedane; antud kogemus pärsib tema edaspidist võimet luua intiimsuhteid. Stoiline ja ebasiiras viis, kuidas pere liikmed suhtlevad, ja vanemate suutmatus näha, et Pin'i-suguse kuju kuulumine niigi isoleeritud laste ellu ei pruugi olla kasulik, mõjub häirivalt ja selgitab kui iseenesest Leoni muudkui süvenevat skisofreeniat. Ja kuigi perekond hoiab kokku ja eelistab privaatsust, ei ole selles selgelt palju armastust; on irooniline, et kuigi Leoni isa on arst, ei mõista ta, et poiss luulude käes kannatab.

Kui lapsed on üles sirgunud ja nende vanemad autoõnnetuses hukkuvad, saab Pin'ist pahaendelisel kombel Leoni omand, mis ainult süvendab noormehe tungivat vajadust nuku läheduses olla ja temaga suhelda. Ursulal ei jää üle muud kui jääda kokku flegmaatilise venna ja tolle plastmassist sõbraga, nii et tekib pentsik kolmnurk. Leoni päevad mööduvad surnud isa ülikonda riietatud Pin'i ühest toast teise tassides ning pidades temaga salamisi sõbralikke vestlusi. Neiu, kes püüab teiste inimestega suhteid luua aktiivsemalt kui antisotsiaalne vend, peab Leoni kiindumust Pin'i veidraks, kuid ei oska esialgu arvata, et noormees võiks olla ohtlik. Meie see-eest teame, et see nii tegelikult on, ja ajapikku saab aina selgemaks, et kui Ursula samale järeldusele ei jõua, kujuneb temast selles loos ohver. Filmi atmosfäär on peletavalt jahe ja morn ning stseenid, kus Leon Pin'iga aega veedab (va üks väga totakas montaaž), ühtaegu kummastavad ning intensiivsed. Filmi teeb omamoodi lämmatavaks teadmine, et armastusest venna vastu ei saa Ursula viimasest lahti öelda ega lasta ligi kõrvalisi isikuid. Sedalaadi motiivide tõttu ei mõjugi "Pin" niivõrd õudusfilmina, kuivõrd groteskse ja kõheda draamana psühhoosi ning perekonna teemadel. Teema intrigeerivusest hoolimata veidi üheplaaniline, kuid meeldejäävalt kõhe film!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar