Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 23. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "R-Point" (2004)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Arpointeu" (2004)

Mõistatuslik ja kummastav Vietnami sõja teemaline õuduspõnevik Lõuna-Koreast, mis mittemidagiütleva set-up'i kiuste muutub ruttu põnevaks. Sisu ja meeleolu poolest on film mõneti sarnane "Deathwatch'ile", mida kah hiljuti vaadatud sai, aga minu meelest on juba lämbe džungel põnevam tegevuspaik kui sombused kaevikud ning lugugi kaasahaaravam, sest pahaaimamatu salk on seal kindla eesmärgiga, samas kui "Deathwatch'i" sõdurid on algusest peale peidus ja surmani hirmunud. Selles mõttes saab "R-Point'i" võrrelda palju lärmakama ja otsekohesema "Predator'iga", kus samuti treenitud relvamehed eksootikasse missioonile suunduvad ja millegi ennenägematuga kokku puutuvad. Sarnaselt "Predator'ile" antakse ruttu mõista, et miski ebamaine jälgib neid mehi, aga mis...? Muljetavaldav on "R-Point'i" puhul helitöötlus. Kui mehed viibivad siseruumis ja midagi sõnavad, on selgelt kuulda kaja, see-eest looduses kostub pidevalt lindude, tirtsude ja muude elukate häälitsusi, mis teeb õhustiku kuidagi pahaendeliseks. Hindan, et kuigi just Vietnami konflikt oli kokkuvõttes väga õõvastav ja tulemusvaene, ei kuluta film energiat sõja traagilisuse või vajalikkuse üle mõtisklemisele; selle loo südames olevad ükskõiksed sõdurid ei vaevle moraalsete dilemmade käes, sest on saadetud perifeeriasse täitma rahulikult ülesannet, mis ei eeldagi kellegi suunas tule avamist. Film võiks sündmusi kujutada ühe kindla tegelase vaatenurgast, sest sõdurite sarnasus teeb nende eristamise mõneti keerukaks (enne kui mind rassistiks tembeldate, märgin ära, et nad ei ole sarnased niivõrd näojoonte, kuivõrd iseloomu ning rõivastuse poolest), kuid nõnda efektse atmosfääriga painajalikku linateost nautimast see ei sega. Spooky!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar