Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 1. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Resurrection" (1999)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



1. "Resurrection" (1999)

Õudusfilmidele suunatud oktoober algas mu jaoks ühe ilmselgema koopiaga, mida elu sees näinud olen — 1999. aasta morbiidne kriminull "Resurrection" on "Se7en'ile" nimelt niivõrd sarnane, et kui hakkaksin järjest kõiki sarnasusi välja tooma, kuluks mul selleks vähemalt terve kuu ja nõnda ei jõuakski ma ühtegi teist õudusfilmi vaadata. Hästi, "Resurrection'i" üheks fundamentaalseks teemaks ei ole New Yorgis elamisest johtuv ahastus ning selles tegutseva sarimõrvari meetodid ja motiivid on teistsugused, aga muidu on see Fincheri filmiga äravahetamiseni sarnane. Tagatipuks on Leland Orser, kellel "Se7en'is" väike roll, üks käesoleva thrilleri peaosatäitjatest. Kui ekstsentriline huumor, mõned lõbusalt jaburad süžeekäigud ja teatavad innovaatilised lahendused välja jätta, ei paku "Resurrection" absoluutselt paraku midagi erutavat; isegi kui mul peaks tulevikus tekkima soov filmi uuesti vaadata, meenukski mulle koheselt palju huvitavama "Se7en'i" olemasolu ja küllap otsustaksingi lihtsalt tolle kasuks. "Se7en'i" nihilism ja jõuline stiil tähendavad palju praegugi, 20 aastat hiljem, "Resurrection" ununeb jälle peeretusestki rutem.

Kurb, et süžee juures midagi originaalset pole, sest omamoodi märgilise kultusfilmi "Razorback" teinud Austraalia režissöör Russell Mulcahy oskab ähvardavat atmosfääri luua. Filmist erilist poeesiat otsida ei maksa, ennekõike on see meeleolult nagu igavikulise teleseriaali "CSI: Crime Scene Investigation" episood. "Resurrection'ist" teevad õudusfilmi ennekõike õõvastavad tragöödiad, mida lapse surma järel Jumalale selja keeranud uurija John Prudhomme filmis läbi elama peab. Sarimõrvar, keda ta jahib, teeb mehe elu kordi kibedamaks kui John Doe "Se7en'is" Mills'i oma. Lugematutest b-filmidest tuttavat Christopher Lambertit pole ma kunagi eriliselt andekaks pidanud, kuid midagi ta nasaalse hääle ja pohmase ilme juures on veidralt muhe, nii et tavaliselt mul ta kohta halbu sõnu pole. Prudhomme'i ossa ei sobi Lambert absoluutselt, sest mees on alatasa kurb, vihane või ärevil ning sedasorti emotsioonide väljendamisel jääb Lambert hätta. Kes iganes sai ülesandeks leida käesolevasse filmi osatäitjad, on muidu tubli tööd teinud; isegi režissöör David Cronenberg, kes haruharva näitleb, astub siin preestrina üles. Ilmselt seepärast, et tal polnud vaja osa mängimiseks palju reisima, sest "Resurrection" filmiti Torontos, tema kodulinnas.

Lõpetuseks üks "suurepärane" anekdoot filmist: "Two boys are sharing a hospital room. One boy asks the other what he's there for, so the boy says: "Circumcision." The other boy says: "Oh, man, I had that done right after I was born and I couldn't walk for a year.""

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar