Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 9. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "See No Evil 2" (2014)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"See No Evil 2" (2014)

Suurem osa menukaid või tunnustatud õudusfilme saavad kähku järje või lausa mitu, kuid seda juhtub harva, et järg otsustatakse toota teosele, mida žanri tulihingelised fännidki hästi ei mäleta ja mis polnud popp isegi siis, kui see algselt ilmavalgust nägi. Kähku unustushõlma vajunud 2006. aasta teen slasherile "See No Evil" on nimelt kentsakal kombel välja tulnud teine osa, kus halastamatut maniakki Jacob Goodnighti mängib taas nimekas profimaadleja Glenn Thomas Jacobs ehk Kane. "See No Evil'it" nägingi vist viimati siis, kui see välja tuli ja ega ma öelda saa, et film mulle eriti korda läinuks. Ometi tekkis mul käesoleva järje vastu palav huvi, kui teatavaks tehti, et selle tegijateks kaksikõed Jen ja Sylvia Soska, kes tandemis lavastasid ühe viimaste aastate ägedaima õudusfilmi: stiilipuhta, sõgeda ja seksika "American Mary". Tõtt-öelda leidsin ma, et Soskad on niivõrd näotu projekti jaoks liiga andekadki, kuid vähemalt on just tänu nende andekusele film ootamatult kvaliteetne. Olen praegugi arvamusel, et Kane'i mängitud Goodnight (oeh, kui tobe nimi) pole absoluutselt hirmuäratav, olgugi et mees on hiiglasekasvu (2.13 m) ning varustatud justkui Hannibal Lecteri garderoobist virutatud maski ja ähvardavate terariistadega, kuid stabiilselt pingeline ja ülimalt üllatusterohke "See No Evil 2" igatahes on... eriti slasheri kohta. Tervitataval kombel oskab film endast lugu pidada ega ole sihilikult idiootne või punnitatult sadistlik. Põnevust ja õudu üritatakse tekitada venivate tagaajamisstseenidega, kus olulisel kohal on näiteks tume raske muusika ning steriilsed kõledad ruumid, mille sisustus on valdavalt metallist ja kus ainsaks valgusallikaks on fluorestsentslambid või vilkurid (tegevus toimub surnukuuris). Hulgaliselt on klassikalisi hetki, kus on arusaamatu, kas tapja on hirmus peitu pugenud hädalisi juba märganud ja lihtsalt mängib nendega või on endiselt teadmatuses. Mis puudutab sündmustikku üldisemalt, siis stampe on paraku häbiväärselt palju küll.

Minus tekitas veidra tunde asjaolu, et järje tegevus leiab aset vahetult pärast esimest filmi (sest tolle nägemisest on mu jaoks tõesti oma 5-6 aastat möödas), aga isegi sellest hoolimata pole "See No Evil 2" mõistmiseks või nautimiseks eelkäija tundmine hädavajalik. Loogiliselt esitatud flashbackid võimaldavad kiiresti Goodnighti tausta ära õppida ja ainult neil hetkedel ma tundsingi, et film — või õigemini Goodnight — on naeruväärne. Olemuselt sarnaneb see verejanuline kaak liiati Jason Voorheesile (kes pole kah teab mis mitmekülgne kuju) ja oma seeriat ei vääri Goodnight ammugi... aga selgelt on Soskad filmi põhimõttelise ebavajalikkuse kiuste endast parima andnud, püüdes mitte teha kergesti unustatavat rämpsfilmi, aga ka mitte midagi ülemäära tõsist või kunstilist ("American Mary" on näiteks üpriski kunstiline, mis on osa selle omapärast). Tundub, et suureks inspiratsiooniks on põhjendatult olnud John Carpenteri sageli alahinnatud "Halloween II". Ühtlasi paistab film ootuspäraselt silma teatava feminiinsusega, millel on omamoodi tasakaalustav mõju, kuna tapjaks kohtlasevõitu mehemürakas. Omapärasel kombel on see, mis Goodnighti südame filmi alguses taas lööma paneb, naiivse kaunitari suudlus, nagu ta oleks printsess mõnes muinasjutus. Tagatipuks astuvad siin üles nii Danielle Harris kui "American Mary" nimitegelast mänginud Katharine Isabelle, kaks märkimisväärset nüüdisaegset scream queeni. Jään suure huviga ootama õdede Soskade järgmist filmi, mis loodetavasti on jälle midagi radikaalsemat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar