Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 31. oktoober 2014

ÕUDNE OKTOOBER 2014: "Zombeavers" (2014)

IMDb õudusfilmifännidel on välja kujunenud iga-aastane traditsioon vaadata oktoobri käigus 31 õudusfilmi. Kuna žanr südamelähedane on ja väljakutse põnev paistis, otsustasin proovida sama teha ka ise, lähtudes vastavas IMDb teemas esitatud reeglitest. Pöörasin tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine, seejuures 31 valitust pole ma ühtegi varem näinud. Kavatsen igast filmist midagigi kirjutada. Ma pole muide ainus, kes endale niisuguse eesmärgi seadis — filmiblogijate seast lubasid sama teha nt Rassu ja Cochrane.



"Zombeavers" (2014)

Ülesanne täidetud! Saingi kuu jooksul väga napilt läbitud 31 õudusfilmist koosneva kava. Tundus mõistlik panna päris väsitavaks osutunud kuule punkt millegi võimalikult sügavamõttelise ja jubedaga, mis võiks tükiks ajaks meelde jääda... või siis mitte. "Zombeavers'i" eksklusiivsus seisneb muidugi selles, et filmi südames on mingisuguse keemilise aine tagajärjel ära surnud ja lihahimuliste kiskjatena tagasi ellu tulnud koprad, nn "zomprad". Kuigi sõna zombie tegelik definitsioon on aja jooksul justkui aina umbmäärasemaks muutunud, on ehk veidi ebaaus neile sõgedatele kobrastele nii viidata, aga mis seal ikka — selline omapärane sõnamäng muudab pealkirja kõlavamaks ja tekitab kohe mingi seose. Vähemalt juhtub filmi teises pooles midagi eriskummalist, mis aitab natukenegi õigustada "Zombeavers'i" määratlemist zombifilmiks.

Ilmselt ei ole tarvis märkida, et tegemist märgatavalt eneseteadliku žanrifilmiga. "Zombeavers" saab isegi aru, et on idiootne juba kontseptuaalsel tasandil ja püüab süüdimatult oma arulagedusele panustada. Kui kumavate silmadega loomalikud koprad piisavalt nalja ei paku, siis teeb seda ehk noortest idiootidest koosnev peategelaste kollektiiv, kelle rumalus on rohkem utreeritud kui üheski teises analoogilises filmis. Seetõttu tunduvad nad rohkem karikatuuride kui ehtsate inimestena, mis sedalaadi filmi puhul ei tohiks probleemiks olla, kuid usutavasti oleks "Zombeavers" hüsteerilisem, kui need tegelased ja eriti olukord, millesse nad satuvad, natukenegi reaalsed tunduks. Näiteks "WolfCop" mõistab samamoodi, et on totter, aga koomiliseks teeb filmi just teatav ausus ning otsekohesus, millega toda lugu esitatakse. "Zombeavers" kipub napaka farsina üle pakkuma ja on seega kuidagi ebaloomulik, aga ei saa salata, et selles leidub leidlikke kilde ning andekaid üllatusi. Filmi väikesed sangarid, olgugi et olemuselt originaalsed, ei ole paraku pooltki nii naljakad kui tahaks — midagi nende disaini ja käitumise juures mõjub lihtsalt vaimuvaeselt. Nii et jah... reeglina pole mul niisuguste absurdsete jantide vastu midagi, aga "Zombeavers" pole kõige õnnestunum. Igal juhul on tegemist auväärt ebaõnnestumisega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar