Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 18. oktoober 2014

"Rudderless" (2014)

Näitleja William H. Macy režiidebüüt "Rudderless" on lihtsakoeline ja melodramaatiline, kuid soliidne lugu leinast, süütundest ja muusika tervendavast mõjust inimhingele. Süžee poolest on film niisiis sarnasevõitu John Carney "Begin Again'ile" (arvustus), mis tõmmanud kõvasti rohkem tähelepanu, kuid pole pooltki nii intrigeeriv ega aus kui "Rudderless".

Ka käesoleva draama keskmes on kõige kallimast ilma jäänud ja selle tulemusena igasuguse lootuse kaotanud keskealine mees, kellel tekib ühtäkki tugev isiklik side muusikaga. Kui eduka Sam'i noor poeg sureb koolitulistamise tagajärjel, vajub mees sügavasse masendusse. Kaks aastat hiljem on temast saanud mandunud viinanina, kes elab järvel väikeses paadis ning elatub ümbruskonnas asuvate elumajade värvimisest, leinates surnud last endiselt. Ootamatult satuvad tema omandusse poja kirjutatud liigutavad laulud — nii sõnad kui demod. Kandes poja loomingut ette kohalikus baaris, kus muidusööjatest amatöörid esineda saavad, tõmbab ta ühe veidrikust noormehe tähelepanu. Viimase kaasabiga moodustab Sam ruttu edukaks saava bändi, kuid paraku on kõik eksiarvamusel, et mees ise on esitatavate laulude autoriks. Filmis on kõige tühjem keskosa, mis kujutab Sam'i koos oma mitte kõige atraktiivsema bändiga lärmakaid kontserte andmas ning populaarsust kogumas, ent just siis, kui film tasapisi tüütuks muutuma hakkab, toimub süžees ootamatu ja emotsionaalselt raske pööre.

Niisiis on mõjusad just "Rudderless'i" esimene ja viimane kolmandik; musitseerimist kujutavad stseenid ei ole kõige haaravamad, kas või põhjusel, et mängitavad laulud ei paista erilisusega silma. Sam'ile enda jaoks on laulud isiklikel põhjustel tähendusrikkad ja tema soov neid maailmaga jagada on põhjendatud, kuid raske on mõista, miks need kuulajaid nii väga vaimustavad. "Begin Again'is" kõlav muusika on igatahes värvikam.
Billy Crudup mängib tabavalt šokeerivatel asjaoludel lapse kaotanud ja tulemusena emotsionaalselt kõvasti kannatama pidanud meest. Olles filmi alguses kuulnud, mis pojaga sündinud on, paistab ta pigem jahmunud ja segaduses kui vihane või kurb, mis minu meelest on spontaanse reaktsioonina tõepärasem. Näitleja püüdlusi ei varjuta tõsiasi, et tegelane pole kõige reljeefsem, mistõttu kipuvad tema motiivid sageli jääma ebaselgeks.

On tervitatav, et "Rudderless'is" mängib olulist rolli asjaolu, et Sam'i poeg kaotab elu koolitulistamises; ühtlasi osutub see loo traagilisimaks ja põnevaimaks tahuks, võimaldades filmil tagatipuks esitada mõtlemapanevaid küsimusi selle kohta, missuguste põhimõtete järgi kunstile lähenetakse ja kas seda saab üldse vaadelda loojast eraldi. Teadupärast kohtab endiselt harva draamasid koolitulistamisest ja selle tagajärjedest, olgugi et tegemist päevakajalise teemaga. Kokkuvõttes on "Rudderless" kohati häirivalt tavapärane ning tagasihoidlik, kuid mõnusalt ettearvamatu, peenetundeline ja intrigeeriva probleemistikuga draama vähenõudlikele, mida soovitaks ennekõike Crudup'i markantse osatäitmise pärast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar