Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 14. oktoober 2014

"Stretch" (2014)

"Stretch" on energeetiline, moraalilage ja koloriitne märulikomöödia ühest eriti õudsest ööst rahahädades vaevleva Hollywoodi limusiinijuhi elus. Kirjutas ning lavastas teise paar särtsakat möllufilmi teinud Joe Carnahan, kes ka korduvalt demonstreerinud, et ei hoidu eksperimenteerimast, kui tal selleks võimalus avaneb, ja maanilise "Crank'i" vaimus "Stretch" on tema pööraseim linateos seni. Mulle on Carnahani filmidest jälle eriti sügava mulje jätnud meditatiivne draama "The Grey", mis poeb oma melanhoolsuses hinge igal vaatamisel, aga külmaks pole mind jätnud ka Carnahani jaburamad kommertsfilmid nagu "The A-Team" või "Smokin' Aces", kusjuures viimane on "Stretch'ile" meeleolu ja huumori poolest sarnane. Film pidi tegelikult ammu USA kinodes linastuma, kuid mõistetavalt muutis levitaja Universal viimasel hetkel plaane, sest sõgedatest situatsioonidest ja mustast huumorist tulvil ning üdini eneseteadlik "Stretch" ei ole massidele esitlemiseks sobilik. Vähemalt on sel lootust saada hinnatud kultusteoseks, sest teadlikult kujutab film Los Angelese värvikat ööelu hullumeelsusega, mida tänapäeval just sageli ei kohta. Teatud stseenid meenutasid mulle näiteks videomängude seeriat "Saints Row", mille peamiseks võluks teadupärast absurdsus ja ebarealistlikkus. "Stretch'ile" ei maksa samas ehk läheneda eeldusega, et selles võib juhtuda absoluutselt kõike; hullumeelsuselt ei küündi film kindlasti mainitud "Crank'i" tasemele ja isegi treiler kipub selles suhtes liialdama. Mul on aimdus, et Carnahan soovis teha filmi, mis selgelt eristuks, kuid ei raatsinud liiga ülemeelikuks minna, millest on kahju, sest "Stretch" pole lihtsalt küllalt äärmuslik, et tõesti meeldejääv olla... Küll aga on seda üksikud individuaalsed momendid. Eks "Stretch" disaini poolest selline põgus, aga elamuslik "momendi-film" ongi.
Nimitegelane, kellel on tarvis enda naha päästmiseks enne keskööd 6000 dollarit muretseda, võiks olemuselt muidugi problemaatilisem olla. Kuna film on visuaalselt psühhedeelne, oleks ehk paslik, kui ta tarvitaks odüsseia käigus kontrollimatult uimasteid vms. Kuigi Stretch on endine hasartmängur, näeb järjepidevalt ühe enesetapu sooritanud limusiinijuhi vaimu ning paistab silma impulsiivsuse ja himurusega, mõjub ta üsna tüüpilise apaatse kutina; võib-olla on põhjus teda mängivas Patrick Wilsonis, kelle puhul paneb tähele ennekõike seda, kui hea ta ülikonnas välja näeb (mis on muidugi samuti oluline). Filmi puhul jääb häirima episoodilisus, samuti ei paku mehe püüdlused võlg õigeks ajaks tasuda erilist pinget — on nagunii teada, et lõpuks jõuab mees selleks vajaliku rahani. Aga teravmeelseid kilde "Stretch'is" leidub — muu hulgas pani mind muhelema, et kuigi üks tõre hiiglasekasvu venelane räägib selges inglise keeles, ilmuvad ta suu lähedusse kirillitsas subtiitrid, et mees... venelaslikum näiks? Ühtlasi on lõbus, et "staarid" nagu David Hasselhoff või Ray Liotta iseendana üles astuvad. Näitlejast on silmapaistvaim muide Chris Pine, kes mängib tõelise teravusega Dr. Gonzo-laadset püromaanist rikkurit. Komöödiana on "Stretch" üldiselt külluslik, koomiline ja veider, kasutades iga võimalust millegi arulagedaga üllatada, aga ei paku enamat kui kerget meelelahutust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar