Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 27. oktoober 2014

Taylor Swift - "1989" (2014)

Kuuldes 'Shake It Off'i', esimest singlit Taylor Swifti uuelt albumilt 1989, olin mõnevõrra ehmunud, sest mulle sai lõplikult selgeks, et tütarlaps on kitarri ilmselt igaveseks nurka pannud ning saanud läbi ja lõhki popstaariks, aga laulu ennast ma viletsaks ei pea — 'Shake It Off' on lõbus ja kaasakiskuv, peidab endas positiivset sõnumit ja on tagatipuks tore testament Swifti enesekindlusest, näidates, et muusik teab, kuidas temasse kiputakse suhtuma ja miks, kuid ei kavatse sellest häiritud ollagi. Igal juhul on see samm edasi ja optimistlik oleks uskuda, et ka õiges suunas.

Kuigi 1989 pole nii ulatuslik ega mitmekesine kui temast superstaari teinud Red 2012. aastast, on Swift vähemalt leidnud iseäranis omapärase suuna — juhindudes nostalgiast, on ta kokku pannud hiliste kaheksakümnendate peenest popmuusikast inspireeritud albumi ning juba seepärast on 1989 tema eksperimentaalseim ja julgeim ettevõtmine seni, vähemalt Swifti senise loomingu kontekstis. Et album on kunstlik ja jõuliselt elektrooniline, on sel oht mõjuda kauaaegsele fännile võõrastavalt, kuid need laulud lausa nõuavad lugupidamist, kas või seepärast, kui teravalt Swifti tugev iseloom neis väljendub. Osades domineerib just lõbus eneseiroonia ning teravmeelsusus, paljudes jälle tuttavlik melanhoolia, mida ei pruugi esimese hooga märgatagi, sest muusika särtsakus kipub seda maskeerima.

Märgatavalt nukrameelsed ja lausa painajalikud on 'This Love' ning Imogen Heapiga tandemis kirjutatud 'Clean' — koos 'How You Get the Girl'iga' ainsad laulud albumil, mis teistest aeglasema tempoga ning pikkuselt nelja minuti piiri ületavad. Märksõnadeks on siin tempo ja konkreetsus, aga süvenedes saab igal juhul aru, et need laulud pole kiirustamise tulemus vms. Tõeliselt suurejoonelisi lugusid nagu viie ja poole minuti pikkune 'All Too Well' albumilt Red (mis vaieldavalt on parim laul Swifti repertuaaris) 1989'l küll pole ning tervikuna ei jää albumist seega nii põhjapanev mulje, aga kahtlemata on see mänguline ja seejuures vägagi ühtlane.

Swifti ekspressiivsus ja nutikus laulukirjutajana, mis on vähemalt minu meelest tema atraktiivseim omadus, pole kuskile kadunud, kuid käesoleva albumi tempokuse pärast on tarvis kõnekamaid lauluridu tavalisest kauem taga otsida ('You're still all over me like a wine-stained dress I can't wear anymore' on üks, mida praeguse seisuga on palju välja toodud). 'Out of the Woods'i', ilmselt kõige isiklikumat laulu plaadil, ei hakka ma usutavasti kunagi nautima... see tekitab vastiku tunde, nagu kuulaksid katkiselt plaadilt kellegi paroodiat mõnest Swifti sisutumast hitist. Vastupandamatuteks pean jälle 'Blank Space'i', Pet Shop Boys'i parimaid palu meenutavat 'Style'i' ja sümfoonilist 'This Love'i'i. Swift, kelle fännibaasi 1989 kindlasti veelgi suurendab, näitab selle kordumatu albumiga üles eneseteadvust, bravuuri ning impulsiivsust, mida varem nähtud-kuuldud ei ole, eelistades sageli pigem sardooniline kui sentimentaalne olla, aga jäädes lõpuni tasakaalukaks. Aga usun, et tüdruk jätkab uute väljakutsete otsimist ja leiab midagi veelgi põnevamat, mida proovida; seniks ei jäta ilmselt ükski fänn 1989 kuulamist, isegi kui see erineb radikaalselt kõigest, mis Swift seni teinud on.

1 kommentaar:

  1. Järelmõte: "Red" on Swifti oma "Goodbye Yellow Brick Road" või "Exile on Main St." - väga palju erinevaid asju ühel suurel albumil. Ja tema parim LP mu meelest. Aga erinevalt "1989"-st ei tundu see täielikult Swifti album, kas või nende Sheeraniga ja Lightbodyga kahasse tehtud lugude pärast. "1989" tundub 100% Swift, isegi kui suure osa selle heast kvaliteedist-soundist võlgneb ta kindlasti produtsent Max Martinile.

    VastaKustuta