Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 16. oktoober 2014

"The Boxtrolls" (2014)

Kõigist tänavu linastuvatest animafilmidest on "The Boxtrolls" (maakeeli "Kastitrollid") kindla peale kõige tavatum. Pentsiku nukufilmi tegi valmis töökas stuudio nimega Laika, kelle varasemate saavutuste hulka kuuluvad "ParaNorman" ja "Coraline", mis samamoodi paistavad silma teatava sünguse ja ekstsentrilisusega, justkui need oleks valmis mõelnud mõni aastakümneid toas passinud ning vanu kopitanud lasteraamatuid lapanud vanatoi, kel pole aimu, mida mudilastele kaasajal vaadata meeldib. "The Boxtrolls" on veelgi kõledam ja rõõmutum film kui Laika varasem looming, ent on selles õigupoolest midagi halba? Disney ja Dreamworks ei väsi teadupärast tootmast seiklusi, kus vaataja kaasa elama veenmiseks on põhilisteks "relvadeks" erksad värvid, hämmastavad juhtumised ja lõbus huumor. Ausalt öeldes hakkab mul sellistest filmidest, ehkki need on vaieldamatult hoogsad, kohati manipulatiivne ja naivistlik mulje jääma.

Laika on "The Boxtrolls'i" tehes (mis oli pikk ja vaevaline, kõvasti tähelepanu ja hoolsust nõudnud käsitöö) hoidunud magedate trendide järgimisest ning loonud teadlikult maailma, mida ei saa just idülliliseks ega maagiliseks nimetada, aga ometi on sama lummav kui arvutianimatsioonides kujutatud võlumaad. Filmi tegevus leiab aset viktoriaanlikus linnas nimega Cheesebridge (ehk Juustford), mis ööpimeduse saabudes on Lasnamäestki õõvastavam ja kurjakuulutavam. Kui Lasnamäel liikudes tasub karta just pätte, kes võivad ootamatult ligi tormata ja räpase süstlaga ähvardama kukkuda, siis Cheesebridge'i asukate suurimaks hirmuks on salapärased maa-alused elukad nimega kastitrollid, keda peetakse nii õudselt ebainimlikeks, et kas või ühega kokku sattumine tähendaks kohest hukku. Meie, filmi vaatajad, teame aga algusest peale, et neil va kastitrollidel pole õieti häda midagi — kui Cheesebridge'i rahvas kord unne suikub, tulevad nad peidust välja, et üleannetult prügis tuhnida, kuid paha ei soovi nad küll kellelegi teha...  ja õigupoolest kardavad kastitrollid inimesi rohkemgi kui inimesed neid.
Film peab paremaks kastitrollide tegeliku päritolu ning olemuse osas vaikida, nii et me ei õpigi, kust nad tulnud on või miks nad on "sellised nagu nad on", kuid kahtlemata jätavad need väikesed paharetid usaldusväärsema mulje kui märgatavalt kihistunud ja räpasevõitu Cheesebridge'i koorekiht. Linnas on kõige sandimas olukorras lapsed, kes hulguvad reeglina omaette, sest vanemad ei suvatse neid tähelegi panna, rääkimata nende vajadusel lohutamisest või hoidmisest. Vanemaarmastus on üks filmi põhilisi teemasid. Peategelaseks on poisslaps nimega Eggs, kes sattus kastitrollide seltskonda juba titena ja on nende poolt üles kasvatatud.

Kui Eggs'ist saab fundamentaalne lüli maa-aluste kastitrollide ja linnarahva vahel, on tal lootust teada saada, miks peab ühel lapsel olema vanem ja millised on õige vanema kohustused. Eggs on ühesõnaga nagu Mowgli, kes mäletatavasti sirgus jälle metsloomade seas ega teadnud tulemusena midagi inimkäitumisest või -kommetest. Just stseenid, kus kohmetu Eggs püüab rikaste ja rafineeritud linnainimeste seltskonnas endast head muljet jätta, on enim naljakad — eriti kui ta pistab suhu hunniku juustu ja sülgab kõik siis paari ehmunud daami ees taldrikule. Just selline on "The Boxtrolls'i" huumor.
"The Boxtrolls" on, tõepoolest, keskmise koguperefilmi kohta üsna julm, melanhoolne ja närviline, kuid ei tekita püsivat kurbus- või nördimustunnet; pigem lahkud saalist heatujuliselt, sest värvikaid momente esineb ohtralt ning loo lõppedes on tegelased palju mugavamas olukorras kui alguses. Esialgu ei pruugi selgusele jõuda, kuidas filmi kohati banaalsele huumorile ja meeleolule õieti reageerima peaks, ent kui ära harjuda, üllatab see oma südamlikkuse ja lõbususega. Ma ei pane pahaks, et lugu ei selgita kastitrollide täpset tausta, aga häirima võib jääda, et neid on keerukas eristada, sest nii välimuselt kui natuurilt on nad nõnda sarnased.

Kaasa ei aita tõsiasi, et elukad ei räägi arusaadavas keeleski. Filmi narratiiv ei ole ehk kõige loovam (eriti küsitav on ülepakutud lõpuosa), nii et "The Boxtrolls" on põnev ennekõike kunstilisest aspektist. Laika töötubades on rügatud ööd ja päevad läbi, et see süngevõitu keskkond luua ning seda keskkonda täitvatele karakteritele, olgu siis selleks totakad kastitrollid, Eggs või juustumaias julmur Archibald Snatcher, elu anda. Kui sa oled Juustukuningatelt äsja midagi isuäratavat ostnud, oleks targem kõik enne filmi vaatamist nahka pista, sest pärast ei pruugi enam mõnda aega tahta. ;)

7 kommentaari:

  1. Käisin seda filmi oma lastega (9, 6 ja 4-aastane) vaatamas. Saan aru, et 4-aastasel kannatust ei jätkunud, aga ka mu vanematel lastel oli igav. See film ei olnud nagu mingi eriline elamus, kahjuks! Sest tore on ju, et näidatakse ka teisi filme kui a la Disney!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "The Boxtrolls'i"-tüüpi filmide tegelik sobivus lastele on kohati vaieldav küll. Samas üks ema märkis, et tema lapsed olid näiteks jälle palju värvilisema-hoogsama "Rio 2" ajal igavusse surnud. Ega minulgi tekkinud "The Boxtrolls'i" ajal kordagi tunnet, et jälgin suurt seiklust, aga samas oli piisavalt sisukas ja huvitav mu jaoks. Püüda animafilme n-ö lapse seisukohast vaadata on kohati raske. Kindlasti tuleb lapse puhul mängu ka see, mis tujus laps antud hetkel on, kas ta on puhanud, söönud jne. Antud film kindlasti paneb väikese vaataja mingil määral proovile, kuid minu arust on see pigem hea.

      Kustuta
    2. Ühe lapse jaoks pole filmis ilmselt huvitavaid tegelasi, sest kastitrollid ise on rohkem sellised kujud, kes sobiks rohkem passiivselt taustale koerusi tegema, Eggsiga ei saa eriti samastuda, sest tema probleemiks on ebaselgus oma identiteedi osas ja õigete vanemate puudumine ning Archibald ja tema bande on lihtsalt selline näotu jõletiste bande. Orbudekodus saadaks "The Boxtrolls'i" selles valguses ilmselt kõige suurem menu.

      Kustuta
  2. Jah - film ei pruugi igale lapsele kohe meeldida, ent vähemalt on intelligentne ega vaata neile ülevalt alla nagu pahatihti kombeks. Vähemalt mu õelapsed jäid filmiga rahule - mitte et nad seda maailma parimaks filmiks peaksid. "Kastitrollid" nagu Laika senine looming, on vaata et täiskasvanutele isegi nauditavam. Suur osa huumorist ja viidetest läheb noortel paratamatult kaduma.

    Mul on vahetahest tunne et nii tänapäeva televisioonis jooksvad multifilmid kui täispikad (nagu Rio, The Croods, Shrek, Bolt jt) on mõeldud rohkem hüperaktiivsemate vaatajate jaoks. Kogu aeg olgu põnev - mingi tagaajamine, uus tegelaskuju, nali, seiklus vm. Vahe välise draama ja sisemise draama vahel. Need filmid on tihti visuaalselt uhked, ent sisult tihti üsna tühised. "Kastitrollid" on palju vanamoelisem - passiivsem ja nutikam - keskendudes tõepoolest meeleolule, loole, teemadele ja tegelaskujudele.

    P.S: Ralf - kumba versiooni sa nägid? Eestikeelset dublaaži või originaalversiooni?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina vaatasin inglise keeles, aga kuuldavasti on Orbital Vox'i dublaaž üks nende parimaid üldse.

      Kustuta