Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 24. oktoober 2014

"Tusk" (2014)

Kui nüüd Kevin Smithi filmidest üldisemalt rääkida, siis mina pean ikkagi kõige vahvamateks varasemaid — eriti "Chasing Amy't", mis mul harva mainimata jääb, kui isiklikke lemmikfilme loetlema kukun — kuid hindan, et mees endale teadvustanud on, et ei saa elu lõpuni jääda väntama kergemeelseid komöödiaid targutavatest muidusööjadest ning nüüd aina pöörasemaid väljakutseid otsib. Sisu poolest on õuduskomöödia "Tusk" (mille saamislugu on sama kummaline kui film ise) igatahes Smithi sõgedaim ja riskantseim film, kuid ometi pole mees hinnanud üle enda võimeid režissöörina.

Erinevalt "Red State'ist", mis muutub poole pealt lärmakaks segapudruks, on "Tusk'is" esmatähtis just dialoog, ja selle kirjutamises on härra teadupärast pagana kibe käsi. Eks ka Smithi debüüt "Clerks" osutus seepärast nii populaarseks, et sarnaselt Tarantinole on tal loomulik anne kirjutada dialoogi, mida lihtsalt huvitav jälgida on, isegi kui stseen on üksluiselt filmitud... aga muidugi on "Tusk'ilt" nii või naa raske pilku ära saada, sest tegemist ju filmiga, kus üks eraklik hull püüab abitut Wallace'i-nimelist noorsandi morsaks (või õigemini millekski morsalaadseks) muuta, kasutades eesmärgini jõudmiseks kirurgilisi instrumente ning üht spetsiifilist kostüümi, mille ta selleks otstarbeks loonud on. Kõlab küll ajuvabalt, kuid ometi on "Tusk" intelligentne, spontaanne ja mänguline lugu, millel lõputult üllatusi varuks, olgu siis selleks Johnny Depp (kes pole nii absurdset rolli vist varem mänginudki) või Wallace'i koledad läbielamised. "Tusk" kuulub nende väheste õuduskomöödiate hulka, mis suudavad olla ühtaegu hirmsad ja naljakad olla — võikad stseenid panevad tõesti kohkuma ning suurem osa kildudest jälle rõkkama. Mis puutub huumorisse, siis "Tusk" on tehtud eesmärgiga sõbralikult kanadalasi pilgata, nii et filmis tehakse selle rahvuse arvel palju nalja, kuid isegi juhul, kui Kanada kombed ning kultuur võõrad on, mõjub see meeleolukalt. Smith on muuseas öelnud, et "Tusk" on esimene film plaanitavas Kanada-teemalises triloogias.

Smithi vastu olen viimastel aastatel tundnud teatavat antipaatiat, sest vist "Zack and Miri Make a Porno" tegemise ajal tekkis mehel tõsine kanepilembus (millest ta vist vatramast ei väsigi), mis vähemalt minu hinnangul on nii tema iseloomule kui käitumisele kaunis negatiivset mõju avaldanud. Niisiis pelgasin, et ka "Tusk" on selle tagajärjel infantiilsem ja banaalsem kui ehk tahaks, aga tuleb välja, et Smith on hakanud eriti küpset teksti kirjutama — filmis tsiteeritakse kuulsaid kirjanikke, nostalgitsetakse kurblikult, esitatakse sügavamõttelisi monolooge inimolemuse kohta ning tehakse, tõsi küll, ka täpselt määratlematuid loomalikke helisid.

"Smithi oma häält" kuulsin ma siis, kui podcastija Wallace räägib temas pettunud tüdruksõbrale, et on saanud "uueks Wallace'iks", kes palju ägedam kuju kui "vana Wallace". Eks ka Smith, kes nüüd pühendub üldsegi rohkem oma SModcastile, pole filmitegijana enam see, kes oli vanasti... ja "Tusk'i" näinuna võin öelda, et näha on heaendelist progressi ning mulle täitsa passib see "uus Smith". Kartmata äärmustesse minna, on Smith teinud "Tusk'i" julguse ja enesekindlusega, kuid panustanud taiplikult just isiklikele tugevustele, nii et tulemuseks midagi peent, mis küll teadlikult sünge ja veider, aga ka täis energiat ja lapselikku sära. Kui film läbi sai, oli saalis tunda vaatajate kollektiivset nõutust ja ehmatust. Juba niisugune reaktsioon annab mõista, et ühekorraga mõnusalt koomiline ning kole "Tusk" on tõepoolest efektne ja seega väärt igasugust tähelepanu.

Hr Michael Parks on "Tusk'is" veelgi hirmsam kui "Red State'is"...

1 kommentaar:

  1. On omaette naljakas, et filmi suurim ohver on podcastija - keegi, kelleks tõepoolest ka Smith ise on hakanud :D

    Müts maha siiski mehe ees - vähemalt peale mõningaid möödalaskmisi on ta hakanud julgelt katsetama, erinevalt Tarantinost, kes peale Jackie Browni läbikukkumist ikka veel vanu exploitation filme üks-üheselt kopeerib (köh-köh Kill Bill vs Lady Snowblood).

    VastaKustuta