Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 17. november 2014

"20,000 Days on Earth" (2014)

Olgu alustuseks öeldud, et ma pole suurem asi Nick Cave'i fänn. Olen küll ammu tutvunud tema tunnustatumate albumitega, Murder Ballads ja The Boatman's Call nende seas, kuid midagi eriliselt vaimustavat ma neilt mäletatavasti ei leidnudki. Niisiis lähenesin käesolevale kontseptuaalsele filmile, mis kujutab ühtainsat (fiktiivset) päeva — täpsemalt 20 000. päeva — hiirenäoga rokilegendi elus, uudishimuliku võhikuna. Jõudsin ruttu järeldusele, et nende jaoks, kes tõesti tulihingelised Nick Cave'i fännid on, peab selle kordumatu, veidralt intiimse filmi nägemine küll orgastiline kogemus olema. Kui rääkida "20,000 Days on Earth'ist" kui muusikateemalisest dokfilmist, mida see on vaid kaudselt, on sulaselgeks eeliseks juba asjaolu, et Cave isiklikult nii pühendunult kaasa teeb, ja ega vastasel juhul filmi õigupoolest eksisteerikski — tema on jäägitult selle süda ja hing.

Tänu Cave'i otsusele omanäolisele projektile täielikult anduda, ongi tegemist millegi hulga universaalsema ja unikaalsemaga kui kõigest ühe tähelepanuväärse muusiku põgusa portreega. Seda ainuüksi põhjusel, et "20,000 Days on Earth" hoidub Cave'i määratlemast ja püüab teda lahedalt müstifitseerida, nii et kuigi tema tööst, sh laulukirjutamisest ja esinemisest, tuleb palju juttu (filmi tegemise ajal töötas ta oma 2013. aasta albumi Push the Sky Away kallal), tundub mees algusest peale salapärase loovinimesena, lausa enigmana. Kohtudes selle ainult temale pühendatud tähendusrikka päeva jooksul terve hulga inimestega, olgu selleks siis üks pinnima kippuv psühhoanalüütik, Bad Seedsi liikmed või veetlev Kylie Minogue, ja nendega endast lõputult rääkides, Cave justkui mütologiseerib iseennast oma mõistatusliku ilukõnelisusega. Tolle psühhoanalüütiku, Darian Leaderi, vajalikkus on tegelikult kaheldav — treiler jättis justkui mulje, et tal on filmis fundamentaalsem osa. Kuna lõviosa "20,000 Days on Earth'ist" on ikkagi lavastatud, on samas muidugi küsitav selle tõsiseltvõetavus dokina.

Film lihtsalt seab ennast oma eksperimentaalsuses olukorda, kus seda on keeruline võtta millegi konkreetsena, mis vähemalt minu kui n-ö pseudodokumentaalide suhtes umbusaldusliku inimese pisut ebalevaks tegi. Kohati üllatavalt sügav "20,000 Days on Earth" pole ehk niivõrd suurepärane, kuivõrd lihtsalt kurioosne, kuid veidi energiat ja inspiratsiooni selle stoilise artisti enesekesksetest heietustest ammutada kahtlemata saab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar