Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 15. november 2014

"Cold in July" (2014)

Jim Mickle'i, kelle käe all valminud sellised indie-õudusfilmid nagu "Stake Land" ja "We Are What We Are", uusim film "Cold in July" on peenelt retrohõnguline kriminull, mille aluseks Joe R. Lansdale'i samanimeline romaan. Tegemist stiilse ja nägusa, jõudselt kulgeva põnevikuga, mis lähtub just kaheksakümnendatel valminud krimkadest — olgu tõestuseks juba muusika, mis kui virutatud mõnest vanast John Carpenteri kultusteosest. Sel põhjusel tundub "Cold in July" juba algusest peale ülemäära derivatiivne (kindlasti rohkem kui Mickle'i varasemad filmid) ning mõjub seetõttu ennekõike eeskujuliku jäljendusena. Vähemalt hoidub film uimerdamast — lugu saab hoo sisse juba ootamatult vägivaldsest algusstseenist, kus pereisast peategelane Richard laseb keset ööd poolkogemata maha murdvarga, tehes nõnda oma armsa elutoa seina ja mõned perepildid üleni veriseks. Tulemusena äratab ta tapetud noorukist hulga halvaendelisemate kujude tähelepanu ning ühtäkki saab tema koduks olevast vaiksest väikelinnast, kus toimub rohkem kuritegelikku sahkerdamist kui esmapilgul tunduda võib, tema jaoks päris ohtlik koht... aga kõik ei lähe kaugeltki nii, nagu esmapilgul ehk arvata võiks.

Mõneti meenutab "Cold in July" set-upi poolest seega Cronenbergi "A History of Violence'i", aga erinevalt tolle filmi Tom Stallist on Richard päriselt tavaline pereisa. Et asju elavana hoida, on Mickle kätkenud filmi pisut huumorit ning leidnud siia mitu karakternäitlejat, Sam Shepard ja "Miami Vice'i" karismaatiline Don Johnson nende seas. Viimase väljailmumine on nagu oomen, ähvardades kõik tegelased nende enese teadmata hukatusse juhatada, ja seega omaette suursündmus. Ja kuigi hetkekski ei taha kaduda paha eelaimdus, et igaühel võivad olla sootuks kurjemad kavatsused kui esmapilgul paistab, saavad ebausaldusväärsemadki tegelased ruttu sümpaatseks.
Ma tean, et see on näitleja suhtes ebaõiglane, aga Richardit kehastav Michael C. Hall jääb minu silmis igavesti Dexteriks, mis muudab ta mu hinnangul automaatselt sobimatuks ühtegi teise ossa. Mees võib küll hädise aktsendiga kõneleda ja vuntsid muretseda, aga see olukorda paremaks ei muuda, nii et Richardi rollis oleks eelistanuks ma näha kedagi teist. Halli üheülbalise osatäitmise pärast ei joonistu nii tugevalt välja ka üks filmi intrigeerivamaid motiive — Richardi kui alaväärse pereisa mehelikkus.

Mehel tekib näriv vajadus näha kriminaalset allmaailma ja olla osa sellest, sest põngerjat kasvatava ja aeg-ajalt naisega jageleva inimesena on tema elu nii üksluine. Ta on mees, kes oleks kui kogu elu unistanud pangaröövliks või kõrilõikajaks saamisest, aga sai hoopistükkis väikese beebi ning kohustuse regulaarselt mähkmeid vahetada ning piima üles soojendada. Sissetungija tapmine ja agressiivsusele kalduvate närukaelte ilmumine ta ellu toob ootamatu võimaluse asju muuta ja äratada endas sisemine loom, aga mis hinnaga? Ühesõnaga päris põneva probleemistikuga krimka, mis annab kinnitust Mickle'i vilumusest režissöörina. Kes niisuguseid karmivõitu, aga rafineeritud neo-noire hindab, võiks pilgu peale heita küll.

2 kommentaari:

  1. Nõus, et pastišš, ja ma oleks palju kriitilisem. Veidrad pliiatsist imetud süžeepöörded, märkimisväärset sisemist sidusust ma siit leida ei osanud, ega ka vastust küsimusele, miks see film üldse tehtud on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pastišš on jah täitsa õige sõna!

      Kustuta