Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 22. november 2014

"Foxcatcher" (2014)

Suur osa näitlejaid, keda teatakse valdavalt komöödiatest, on proovinud karjääri jooksul mängida ka tõsiseid rolle ning sellega üle ootuste hästi hakkama saanud, olgu selleks siis Jim Carrey ("Man on the Moon"), Robin Williams ("One Hour Photo") või isegi Adam Sandler ("Punch-Drunk Love"). Viimaks on sama teinud ka Steve Carell, kes juba hiljutises noortedraamas "The Way Way Back" oli peategelase ükskõikse isa rollis ja on nüüd täielikult pimeduse poolele üle läinud, mängides morbiidsel tõestisündinud lool põhinevas "Foxcatcheris" miljardärist maadlustreenerit John Du Ponti — meest, kelle juures pole midagi naljakat.

Filmi režissöör Bennett Miller on öelnud, et kõik koomikud on omamoodi sünged ja ilmselt on tal tõepoolest õigus, sest rohke grimmi abil peaaegu äratundmatuks muudetud Carell mängib seda eraklikku veidrikku nii tabavalt, et karakter paneb vaataja nihelema juba esimesest hetkest, mil teda filmis näha saab. Ta pole kõigest nagu kahtlane onu, kelle valmistatud küpsiseid sa parema meelega ei maitseks — ta on kui lohe, kes äsja pikast unest ärganud ning tasapisi ringutama valmistub. Küsimus on, millal ta seda lõpuks teeb, ja just see annabki muidu üpris aeglasele filmile intensiivsuse. Keskne osa on loos ka olümpiavõitjast maadlejal Mark Schultzil, kes valmistub 1988. aasta olümpiamängudeks, mis leiavad aset Soulis (filmi tegevus toimub niisiis kaheksakümnendate lõpus). Suures kõledas mõisas elav du Pont võtab Marki spontaanselt enda tiiva alla, kuid on ühel hetkel sunnitud kohale meelitama Marki venna Dave'i, kes samuti maadleja ja põhimõtteliselt terve elu Marki kasvatanud-treeninud.

Aina isepäisemaks ja samas abitumaks muutuv Mark, tema pealetükkiv ning järjekindel vend ning skisofreeniale kalduv üksildane rikkur du Pont moodustavad eriliselt halvaendelise kolmnurga. Meeste saatus oli igatahes päriselt küllalt jahmatav, et neist sündmustest mängufilmi väntamine oleks põhjendatud. Tegemist aeglaselt kulgeva haudvaikse draamaga, kus põhilist koormust kannavad just näitlejad. Lisaks mõistatuslikult haiglast du Ponti mängivale Carellile on hiilgavad ka Channing Tatum ning Mark Ruffalo, kelle pingutused olid võtete ajal suures osas füüsilist laadi, sest professionaalsete maadlejate mängimine nõuab mõistagi usinat treenimist.
Kui Bennett Milleri eelmine film, samuti tõsieluline ja sporditeemaline "Moneyball", on meeleolult südamlik ning energiline, siis järk-järgult rusuvamaks muutuv "Foxcatcher" on jälle rõõmutu ja koguni passiivselt häiriv; filmi tegelased paistavad silma lakoonilisuse ning stoilisusega, nende käitumine on sageli kahtlane. Nagu maadluseski, võimutsevad siin lõpuks toores jõud ja raskus. Režissöörina pädev Miller keskendub taotluslikult selle kurioosse loo psühholoogilistele tahkudele, uurides neid vaguraid karaktereid, kes on sisimas hapramad kui esmapilgul tundub ja viimaks vaimse murdumise äärel, süvitsi. Tähelepanu ei osutata mitte ainult mainitud kolme mehe omavahelistele keerulistele suhetele, vaid ka näiteks du Ponti suhtele enda emaga. Öelda, et siin pole peale osatäitjate ponnistuste midagi vaadata, oleks ehk liiast, sest "Foxcatcher" tabab üldiselt hästi kujutatud trööstitute situatsioonidega kaasnevat frustratsiooni ja ängi.

Draama on seega emotsionaalses plaanis efektne, kuid võiks olla pisut rütmikam või mitmekesisem, mitte nii jõuliselt tumedates toonides. Pateetika puudumine on meeldiv ning "Foxcatcheri" üldine süngus-melanhoolsus vaieldavalt osa filmi omapärast, aga ka süüdi teatavas monotoonsuses. Enamgi veel, ühegi olukorra või tegelasega õieti samastuda ei saa, nii et lõppude lõpuks pole selles midagi päris meeldejäävat peale veenvate osatäitmiste. Sellest jääb väheks. Tugev, aga mitte lõpuni suurepärane draama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar