Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 24. november 2014

"If I Stay" (2014)

Elu ja surma teemadel mõtiskleva sentimentaalse noortedraama "If I Stay" aluseks on Gayle Formani samanimeline bestseller. Loo südames on üle kõige tšellomängu, klassikalist muusikat ja rokkarist peikat armastav teismeline tüdruk Mia, kes satub ootamatult autoõnnetusse ning langeb selle tagajärjel koomasse, jäädes lähedaste õuduseks elu ja surma piirile vankuma. Mia hing lahkub seepeale aga kehast ja nõnda ei jää tüdrukul üle muud kui meenutada abitult vanu aegu ja vaimuna pealt vaadata, kuidas mõjutab juhtunu talle kallite inimeste elusid. Lõpuks jääb see millegipärast aga tema enda otsustada, kas "jääda". Mõtlik ja tundlik, aga monotoonsevõitu "If I Stay" taotleb lõppude lõpuks ikkagi ühe konkreetse sihtrühma poolehoidu: noored tüdrukud.

Vaatamata teema universaalsusele pole filmis vist ainsatki momenti, mis võiks sügavalt puudutada kedagi, kes mainitud sihtgruppi ei kuulu. Kuidagi kahju, et film isegi ei püüa imponeerida kellelegi peale plikade — näiteks Disney mõistab silmas pidada ka täiskasvanud vaatajaid —, kuid natuke pretensioonika noortele mõeldud melodraama kohta on "If I Stay", olgugi et see kauaks meelde ei jää ega nuga südamesse löö, enam-vähem kõlbulik. Narratiiv on mõneti küsitava ülesehitusega: filmi vältel tutvustatakse peategelase varasemat elu sammhaaval kronoloogiliste tagasivaatavate episoodide abil, kui tüdrukuga on juba traagiline õnnetus juhtunud ja ta abitult haiglavoodis vedeleb, aga kahtlemata on need juhusad minevikusündmusi kujutavad stseenid enim huvitavad. Muidugi on need vajalikud tegelaste, kes hetkiti üllatavad laia silmaringi ja vabameelsusega, tundmaõppimise seisukohalt. Mia mured ja valud on muidugi noortefilmile tüüpilised — põhilised on siin armumine ja sellest johtuv valu, soov iseseisev olla ning ennast tõestada. Kuna film kujutab suures osas juba juhtunut, on sellevõrra raskem neist probleemidest hoolida. "Kick-Ass'iga" kuulsaks saanud Chloë Moretz ei meeldinud mulle vanasti üldse, nüüd on tasapisi sümpaatseks saamas.

Padjaklubi blogis on muide öeldud, et film on üldsegi parem kui raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar