Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 5. november 2014

"Into the Storm" (2014)

Ohtrate eriefektide abil realiseeritud lugu USA väikelinna tabavast meteoroloogilisest õudusunenäost — tohutust tormist, mis tekitab rohkem lärmi kui tuhat mööduvat reaktiivlennukit, hävitab terveid elurajoone ja paneb autod maapinnast sadade meetrite kõrgusel balletti tantsima. Aga lõppude lõpuks on "Into the Storm" võrreldav mõne rokk-kontserdiga, kus muusika on pööraselt igav, ent lavashow see-eest äge, nii et midagi vaadata justkui on, aga südamest kaasa elada ei saa.

Põhjuseks loomulikult šabloonilised tegelased, kes end ootamatult selle grandioosse tuulispasa keskmest leiavad. Esineb filmis küll kõikvõimalikke kujusid, alustades ebalevatest keskkoolinoortest ja lõpetades professionaalsete tormipüüdjatega, aga keegi neist ei mõju lihtsalt kuigi huvitavana. Küllap on probleemiks ilmetud näitlejad — kui üht peaosalist mängib keegi sarjast "The Walking Dead" (Lori't mäletad vä?!), on see juba omaette ohumärgiks. Kuigi ma sooviks, et dramaatilised stseenid ei ajaks vähemalt naerma, ei suuda ma kedagi sellepärast kritiseerida, et ei suuda veenvalt näidelda, kui nii suur osa filmist on selgelt tehtud väikeses stuudios green screeni ees. Oskan vaid ette kujutada, kui veider võib olla reageerida mitteeksisteerivatele tornaadodele, mis hiljem arvutitega luuakse. Et "Into the Storm" pakuks vahetumat ja seega pingelisemat elamust, on see tehtud mockumentary-stiilis, mis on teadupärast tüütuks muutunud trikk, ja keskendub vaheldumisi erinevatele tegelastele.

Tulemusena paistab film suhteliselt robustne ning kohmakas ja seda nii narratiivi kui tehnilise teostuse poolest. Siin-seal esinevad lohakad montaaživead ning põhjendamatult ohtra green screeni kasutamise saaks andestada, aga mitte asjaolu, et film ei suuda millegi juurde pikemaks püsima jääda ega tundu seetõttu ammendav. Tagatipuks ei näe ka agressiivselt hävingut külvav tornaadode perekond nii jalustrabav välja, kuid film pole visuaalselt üdini lootusetu — iseäranis meeldejääv on näiteks hetk, kus torm tõstab uniselt õhku trobikonna reisilennukeid ja lennutab neid nagu laps tuulelohet. Aga üldiselt ei ole "Into the Storm" enamat kui hirmkallis b-film, mis ei paku oma monotoonsuses enamat kui ehk põgusat meeldetuletust sellest, kuivõrd nõme on Eestis ilm aasta teises pooles (vannun, et aasta alguses oli tuul ühel päeval nii tugev, et mu vihmavari läks POOLEKS nagu pliiats) ja kui vastikult palju tänapäeval igasugu tehnikavidinaid ikkagi kasutatakse. Syfy'l ei käiks täpselt niisuguse telefilmi tootmine kindlasti üle jõu, lihtsalt eriefektid oleks märgatavalt viletsamad.

Eesti suvi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar