Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 21. november 2014

James Franco - "Palo Alto"

Paari kuu eest kirjutasin positiivse arvustuse meeldivalt delikaatsest ja melanhoolsest noortedraamast "Palo Alto", mis on režiidebüüdi kohta üllatavalt viisakas film. "Palo Alto" põhineb samanimelisel jutukogul, mille kirjutanud James Franco... jah, seesama nägus noormees, kes mängis Raimi "Spider-Man'i" triloogias Harry Osborni ja "Pineapple Express'is" seda uimast kanepidiilerit, kes muudkui oma vanaemast jauras.

Nagu iga teist Franco impulsiivset katset kunsti luua, on teost üksjagu kritiseeritud — usin auteur on kätt proovinud nii prosaistina, luuletajana, maalikunstnikuna kui filmirežissöörina ning senimaani tundub talenti ambitsioonikal härral lihtsalt nappivat. "Palo Alto", kuhu kätketud valik omavahel põgusalt seotud lühijutte sellenimelises California linnas elavatest noortest jõnglastest, on iseenesest hea tõestus. Jutte valdavad lugematud probleemid, alustades sellest, et neis korduvad muudkui samad tühjad mõtted, mistõttu pole raamat absoluutselt vaheldusrikas, ning lõpetades sellega, et Franco lihtsalt ei kirjuta ilmekas stiilis, eelistades lugeja tähelepanu hoida ebamugavate, sageli punnitatult šokeerivate situatsioonide kirjeldamisega. "Palo Alto" on ühesõnaga rutiinne, mõnevõrra napakas ning ennekõike sisutühi kogumik, mille kaante vahel peituvad lookesed mõjuvad rohkem miniatuuridena. Sellegipoolest on ükskõiksuse meelevalda sattunud mandunud noorte juures, kelle tühja igapäevaelu Franco nii heitlikult kirjeldab, ka midagi köitvalt äratuntavat.

Ekraniseeringus tuleb nende noorte valu ja kurbus kordades jõulisemalt välja kui raamatus, ent kuidagi muserdav on lugeda, kui lollakalt selle südames olevad iseloomutud teismelised aega surnuks löövad, juues siis koos kellegi isa baarikapist virutatud kärakat, süües pitsat ja mängides kollektiivselt videomänge või sõites rolleriga õhtupimeduses ringi ning loopides sörkijaid toorete munadega. Hoolimata oma vildakast stiilist kirjeldab Franco nende olmet kuidagi paeluvalt ja tõepäraseltki.

Franco kasvas nimelt isegi üheksakümnendatel Palo Altos üles, nii et linn ühes selle ahvatluste ja nukrusega on talle tuttavad. Goodreadsist leiab paar arvustust samast kandist pärit lugejatelt, kes märgivad, et autor kirjeldabki suures osas reaalseid inimesi ning sündmusi ja müüb seda ebaprofessionaalsel moel ilukirjanduse pähe. Selgelt on ta kirjutamisel lähtunud isiklikest mälestustest, sest juttude tegevus üheksakümnendatel igatahes toimub, ja seda Franco juba muudkui nina alla hõõrumast ei väsi, viidates järjepidevalt endale omase kohmakusega tolleaegsele tehnoloogiale, filmidele jms. Vähemalt on lood sellevõrra huvitavamad, sest mürsikutest tegelased sotsialiseeruvad aktiivselt ega raiska aega nutitelefonide näppimisele või arvutis passimisele. Ja nende probleemiks pole mitte jõuetus või masendus, vaid lihtsalt hoolimatus ja sellest johtuv hale vajadus hävitada, sh iseennast. Ja tasub märkida, et neil on iseäralikke tendentse: eranditult mõtlevad juttude südames olevad noored poisid salaja samasooliste eakaaslaste kehadele (sh sugutitele), ehkki käituvad teiste läheduses alati homofoobselt. Autorist on taiplik alatasa meeste kehasid kirjeldada, sest tundub loogiline, et vanuses, kus toimub poisi kehaline kasvamine ja seksuaalne tärkamine, ei tõmba tema tähelepanu ainult tüdrukute, vaid ka teiste poiste kehad ja nende areng.

Franco tehnika võib olla puudulik, kuid kompensatsiooniks on teatav tundlikkus, mis selle õblukese raamatu natukenegi nauditavaks teeb, nii et mees ei peaks sulge veel käest viskama. Arenguruumi on ja andest jääb justkui puudu, aga midagi seal ikkagi on... võib-olla sobis lihtsalt seepärast, et päris midagi sellist ma lugenud polegi, või siis sellepärast, et mul on harjumus võtta tõsiselt asju, mida ei maksa tõsiselt võtta. Seda, et "Palo Alto" on ilmetu ja tühi, mõistsin juba siis, kui asusin sobivat katkendit otsima, mida näitena jagada... vastupidiselt hulga tunnetuslikumale filmiversioonile pole raamatu lehekülgedel vist ühtegi reaalselt huvitavat stseeni. Pead sellega leppima:

Birds, and birds, and animals, and things; with slingshots, and BB guns, we killed ’em, and killed ’em. We killed so many.
Every once in a while one of my friends would get a BB gun and we would go on a spree. We’d shoot anything that moved.
When we were in seventh grade, Ronny Feldman and Ami and I slept over at Saul’s house. Ronny brought two slingshots. They were black metal in a scary Y shape; the arms stuck out farther forward than the base. Tied to the arms was plastic tubing that you stretched back, and a soft, greasy little moleskin pad where you put the thing you were firing.
At Saul’s we had pepperoni pizza from Domino’s and watched Colors. We all had three pieces of pizza except Saul—he had five.
Saul was the biggest. He had hair on his belly, balls, and back.
In Colors, the Bloods and the Crips were fighting over turf. Blue and red were important to them. The cops were trying to stop the gangs, but the gangs kept fighting. We watched very closely, we couldn’t help it.
The movie made me so depressed and I knew the world was ending.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar